Valik

Aigi Vahing meeldis mulle juba siis kui ta siin lihtsalt populaarne reklaami-ja -ühiskonna-tegelane oli. Nüüd ma küll aru ei saa, miks ta end kiilaks ajas, see nagu just märgitaks tema raamatus kirjeldatud enese karistamisest ja enese-sallimatust kuidagi. Samas otsib ta ju terve oma raamatu vältel kuidas ennast respektima ka armastama saada taas.  ja minu teada tuleb ta ka sellega , küll läbi suuurte raskuste, edukalt ka toime.
Meeletult palju tuttavlikke mötteid tuleb selles raamatus ette..
Aga üldjoontes kirjeldab see raamat ikkagi komplulssiivsust ja söltuvusi. Pole ka väga kauge teema. Eks geneetiliselt peaks mul juba teatav kood sisse kodeeritud olema. Aga önneks ikka pole. on ainult teatav ahnus aegajalt. ja aldisolemine igasugu uimastavatele harjumustele. ju siis ei oska end normaalsetel viisidel maandada. Vöi kaitseb mind lihtsalt see mu venna poolt nimetatud teatav psüholoogiline disorder. ma isegi ei mäleta kuidas selle definitsioon oli, aga teatav, isegi liigne, kontroll igasugu tunnete üle. ma tean et varem oli see minu puhul vähemalt suurem, mida aeg edasi, seda rohkem lasen ikka emotsioonidel valla. nii et hakka vöi meeleoluhäiretes kahtlema. aga see vist on inimese normaalne arengujärk lihtsalt ka. mis siin ikka eputada.
see selleks, nagu raamatus seisab "Et ihasid rahuldada püüdes iha ainult töuseb". nii ta ju on, .  nii kaugele kui see mingit rahuldust sulle enam niivöinaa ei paku. lihtsalt mingi bioloogiline vajadus. ja siis ongi asjal löpp. tuleb olla. eesmärk pole ju rentsel. puhas pragmaatika.

"Religioosne on see inimene, kes kardab  pörgusse minemist, spirituaalne on see kes on pörgust läbi käinud".