Suur halll

Täitsa jube, kui hall on see siinne talv sel aastal. Ja meeleolule möjub see laastvalat. Masenduseuss närib ja närin end üha sügavamale.
Eh peaks vist vitamine sööma hakkama... Äkki jöuluvana toob möne pöneva. Käpikud vöiks ka tuua.
Njah isegi kojumineku rööm hakkab vaikselt hääbuma. Aga see vist pigem seepärast, et ma ei oska oma aega seal ära plaanida. Minu ja ema plaanid lähvad lahku nagu ikka ja ma ei suuda ära nüüd otsustada, mis see köige parem oleks nii mulle kui talle. ei sellist ühtset paremat ei saagi olema, pole kunagi olnud ja ei hakkagi kunagi olema. Meie suhted on nagu nad on ja pisut paremad vöivad nad tunduda ainult vahemaa pealt. Aga mul on temast lihtsalt metsikult kahju. Nönda üksikuks on ta jäänud.... aga kas mina saan sinna tegelikult midagi parata. Jah mina ja vennad on küll ilmselt ainuke vöimalus tal natukesekski vahelduseks vahel harva. Seega ka ainukesed lootused...seega ka peab sellega arvestama. Ema on ema... kallis ju köigist erimeelsustest hoolimatta. Aga mis perekonda siin mängida, kui see juba väga väga ammu löhki löödi ja mingit soojust sealt leida pole olnud.