Distsipliin?

Täna on olnud üks üleaegade môtetu päev. Vôibolla seepärast et magasin kella 10ni välja ja suveaja järgi siis lausa 11ni. Ehk siis pool päeva maha. Vôi sii, et terve päev oli hall ja sadas ja ma ei käinud kordagi väljas. v.a. need möned balkoni-hetked. Ja nädalavahetuse sörkidest saadav serotoniin jäi ka saamata. Aga kuna nüüd öhtud veelgi pikemad ja järgmisest nädalast jälle säravat päikest ja sooja lubab, siis ehk jöuan homme peale tööd asja tasa teha. Vôi siis teen ikka väikse lisa shoping-tuuri, sest laupäeval jäi asi siiski piiratuks. Eriti laupäeviti on linn paksult kohalikke ja turiste täis, pluss seekord need aatomienergia vastased demonstrandid iga nurga peal. Ja mind siuksed tingimused ei ahvatle, seega tuleb seda sorti asjad nädala sees joonde ajada. Tosse on vaja, sest ei jookse ma neid praegusi killer-tosse ilmselt iial sisse. Ja oma varbaid jäämagi joodikreemi kreemitama ka ei kipu. Eriti nüüd kui suvi ukse ees ja varbad ka vahel välja vöivad välgatada. No minul jäävad nad ilmselt veel möneks ajaks plaasterdatuks. Vähemalt 6 neist. Peale lôunat ja lôunasööki jäin ka tukkuma raamatut lugedes, mida ma iseenesest üleüldiselt väldin, sest sellistest môtetutest päeval suigatamistest ma ärkan tavaliselt suure masendustunde ja musta meelega. Täna üritas mu alateadvus vôi mis iganes mind vägisi unest välja rebida, sest mul tekkis hirm köögis ja ukse taga sagivate vaimude pärast. Aga see vôitlus kestis ka omajagu, sest ma ei saanud endal lihtsalt patja näolt ja teki pealt ära. Punnitasin ikka päris mônda aega kui sest une-ja reaalsuse vahepealsest halavtusest välja sain. Paras vôitlus ja hirmutav ka. See tunne, et tahad ja tahad silmi lahti saada, aga ei saa. Kui isegi selles unenäos saad need silmad jôuga lahti, siis ei näe ikkagi midagi, vôi siis miski päike vôi üüratu heledus pimestab su lihtsalt ära. See on üks siuke stamp-uni mis mul ikka aegajalt on ja mis on üsna häiriv.
Aga distsipliinist siis, selleni pole ma ikka veel eriti jôudnud. Ainuke asi, et olgu mis on, aga kell 6ks ajan end nädala sees alati üles. Aga päeva sisse vôiks siiski rohkem mahtuda kui ainult tööl rabelemine. Lausa peab. Ja tegemisi on küllaga, mis nôuavad ära tegemist.  Pluss veel môned vanad tuttavd, kellega vaja taas kokku saada. Vôtangi selle teema ka järgmisel nädala ette. Üks prantslanna ja üks sakslane vaja raudselt ära kohata. Ja muidugi hunnik bürokraatiat, sest môningad ideed on tekkinud tuleviku suhtes. Ujumine siiski vaja ka hambad risti ette vôtta. Sellele lisandub ka sauna-vôimalus, nii et igati meeldiv ja lôôgastav tegevus ju tegelikult. Lihtsalt ettevôtlikust jääb väheks.
Kaalusin ka end ettevaatlikult eile ja kaal kogu mu viimse aja isuga arvestades ei olnudki kôige hullem. Nüüd on isutekitajad tarbitud ja sellele järgneb ikka siuke isutum periood. Ja motivatsioon on ka olemas. Sellega on siuksed lood, et kui number on suurem loodetust, siis môjub see mulle pigem vastupidiselt ja paneb sööma ja lausa ôgima. Aga no seekrod ma kartsin lausa oma 5 kg rohkemat, aga näed siis.
Nii et olgu homme kôik jälle rôôsam ja rôômsam olla!