Jôulud üle elatud. Aastavahetus kah. Môlemad olid mägedes. Esimene koos ämma-äiaga. No see oli tegelikult pisut raske, sest operatsiooni järgne väsimus ja see röga-tati viirus ja ôla-lahasega magamine...s.t. väga sitasti magamine. Ja no poiss muidugi ka rippus mul alati küljes, sest eks ta natuke kartis vist, et ma jälle ära lähen. Aga jôuluôhtu oli armas. Kingitused poisile olid toredad jne.. Aastavahetus olime kolmekesi mägedes ja sealsed naabrid hüppasid ka läbi mingi Ungari isetehtud napsiga. No see oli lôbus ôhtu. Ja järgmine päev jätkus ka peavalu piisavalt. Aga vahva oli. Siis nädal kodus ja jaanuari teine nädal taas terve nädal mägedes. See oli mulle väsitav. Kui suusatada ei saa ja peab päeva kuidagi mööda saama, nii et poiss ka värsket ôhku saaks ja tegevust oleks jne.. Aga ilm oli ilus ja ära sai oldud. Aga 12. jaanuar, nädalavahetusel lôin ka endale suusad alla ikkagi! Muidugi poleks tohtinud ilmselt. Aga siiamaani on ônneks kôik kenasti läinud. Järgmine nädal alles doktori härra juures ülevaatus, kus ja esmaspäeval algab füsioteraapia alles. Arstile päris kindlasti ei tohi öelda, et mis juba kôik tehtud :)) Selle ôla-käe-toe viskasin ka peale 2,5 nädalat juba nurka. Kuigi mitmel pool mainiti, et 6 nädalat peab seda kandma. Aga lihtsalt oli tunne, et mida rohkem ma liigutan, seda parem see mu ölale on. Loomulikult ettevatlikult kôike.
Positiivne aga kogu selle jamaga seoses on see, et ka söögiisu on kadunud. Kui end ikka nii vähe liigutada... Môni päev oli lausa nii, et ei söönudki kohe mitte midagi. Ja tegelikult tahaks ainult salatit, kôik muu tundub liiga raske. Tavaliselt mul talvel kôige suurem salati-isu just pole. Loodetavasti paar kilo ka vähemalt haihtunud vähemalt. Homme kaalun.
Täna oli ühes lasteaias avatud uste päev, jättis toreda mulje. Kogu tegevused ja projektid jne.. Palju väljas värske ôhu käes. Kôik see mis oluline. Nüüd tulevadki need sellised päevad riburada pidi. Vaatan kôik linna lasteaiad üle ja sügisest oleme siis nii kaugel.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen