Kui ma nüüd jätkan samas vaimus nagu need viimased neli päeva, mis ilmselt ka juhtub, siis ma olen oma liigsest pekist üsna peagi vaba. Natu keeruliseks teeb asjaolu, et mul pole kaalu, aga on ühed indikaator püksid. Paari nädala pärast julgeb neid ehk jalgagi proovida. Neetud sünnipäeval proovin. Ja olgu see mu lohutuseks! (ilmselt ainsaks) Lisaks, arvestades asjaolusid, ei peaks mul oma nädal aega erilist isu olema. Eriline kiitus endale aga seepärast, et need kaks päeva mis ma siin ühtejärgi väljas olen käinud, pole ma ühtki burksi ega muud mönusat koduteel hambusse haaranud, nagu see tavapäraselt kombeks. Reedel peale diskotamist oli raskem, aga eile oli pea nii sassis, et söömine oli töesti viimne asi millele möelda. Nii et samas vaimus edasi: söön mida tahan, ainult pisikestes kogustes ja mitte ööesel.
Filmi juttu: dändi Chris mainis muu jutu käigus (jutt oli tegelt muusikast ja soundtreckidest), et ainuke armastusfilm mida ta kannatab on London. Ma nüüd poole silmaga vaatan...no ega temalt poleks töesti muud stiili oodanud :) siuke guy richie tüüpi film, seega sobib, sest ma pole ka igasugu imalatest naistekatest suurt vaimustuses.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen