oh seda rôômu

No kui tulla peale kahte päeva külmetuse töttu kodusistumist jälle tööle ja näha esimese 5 minuti jooksul oma kaks kolleeg-sunshine-i ära, ehk siis Chris ja Eduard, pluss üldse teisi röömsaid nägusid ka, siis no rohkem pole motivatsiooniks vajagi. Suu hoian küll veel vöimalikult kinni, sest see katkendlik ja kähe joodikuhääl on küll kole häiriv mis sealt välja tuleb.

Aga et ma nüüd mönda aega enam haigeks ei jääks! Kuigi, no ega ma labase külmetamise pärast  ei jäägi tavaliselt tôbiseks, tavaliselt ma vihastan end haigeks ja seal on palju emotsionaalsemad ja sügavamad tagamaad…sest ega ma juba väga niisama ei vihastu. Ja ikka enda peale,kelle muu...

Päev jätkus sama armstasti. Eduardil, nagu juba tavapäraseks saanud, oli shokolaad ka taas varuks ja üldse sai mônusasti kohvitatud ja puhkustest lobisetud. Ta oli pere ja söpradega Mont Blanci kandis mônulenud ja kuna mulle on ka sealne suusapiirkond tuttavam, siis oskasin ka kaasa môelda. Lisaks kutsus mind mingile nende teami suusa-üritusele kaasa. Suhete sobitamiseks ja üleüldse oleks see ju lahe ettevôtmine. Ja no pagan, alpid on kiviga visata, äkki peaks olukorda paremini ära kasutama.
Chrisi nägin päeva jooksul päris mitu korda mööda lippamas ja öhtul olin talle suitsupausi juures moraalseks toeks ka. no mina ei suitseta, aga paus kulus ära ja just temaga. Tunne on veel pisut närune, aga no ainult homme veel ja siis saab jälle end välja ja terveks magatatud.


Jeerum, hakkasin just arutlema, täpselt nädal aega on ainult tagasi oldud ja paras jant juba seljataga: kaks kordal peol käidud, üks ôhtu Chrisiga, kaks korda jooksmas, haigeks jäädud ja terveks saaud... ja  üleüldseon maailm pisut peapeale keeratud...