viimased nädalad on olnd närvivapustuse äärel. Juuksed hallid. Samas on nii mönigi vürts asja juures... ja löppkokkuvöttes on köik hästi läinud ... aga see närvipinge mötetute asjade pärast. Eks ma seal Argentiinas juba vaatasin, et ma oma veidral moel olen ikkagi vist kontrollifriik. Ja viimased nädalad asjad kippusid lihtsalt kontrolli alt välja. Pariisi reis, kus ma lennukist pea maha jäin... Kogu see tee lennujaama oli seiklus omaette. Töestus, et häid inimesi leidub veel küll .. mina ei suuda närvipingega eriti toime tulla.. smartphone on kriitilistes olukordades elupäästja! Aga enne kogu seda stressi oli muidugi pool päeva koosolekut paari väga kauni mehega.. hea prantsuse söök ja siis veel vein ülitoreda liivakasti söbrannaga Pompidou ees platsil.
Paar päeva hiljem jälle sama olukord kus pinget jätkus veelgi kauemask. aga tulemus on jälle see, et kui midagi väga tahta ... küll siis saab ka. kuigi löpuks oled omadega nii läbi, et vahet pole. aga kui tulemus käes, siis ei tea mis selle önnega peale ära hakata. Igastahes järgmine tööreis mul on Washingtoni.. mis eestlasele peaks juba viisavaba olema.. aga kuna mu pass on nii vana, seega mitte biomeetriline. siis pidin ikka viisaga mässama .. kogu paberikraam, löpetades USA konsulaadis intervjuuga. See paberivärk oli lihtsalt kole.. ma olin ise ka väga hooletu, seega pidi tegema paari tunniga vöimatut..peedist pesumasinat. Intervjuu ise oli 5 minutit..2 küsimust...vöi noh paar. Intervjuud oodates teadvustas keegi Mirjam Pede eetris ilmateadet. Mis on totaalselt metsas. Raadiost lastakse jöululaule.  Aga see et mu pass viisaga kohale jöuaks öigeks ajaks, see oli ikka ka suure küsimuse all. Aga täna oli postkastis kaunis üllatus. Ettenähtud 7-10 päeva asemel, läks minu puhul  3 päeva. Ok tööandjalt oli ka soovitus.. aga noh bürokraatia. Ah ma pean selle reedese hommiku ja Pariisis  ringijooksmise ükskord kirja panema.. enda jaoks.
Peale löunat olin surnud. Söbranna oli ka külas.. mis oli üüratult tore, aga mis tekitas teisest küljest hulle süümekaid, et ma tema külastuse jälle nii kehvasti ettevalmistanud olin. Njaah ja siis tuli Champions Leage. Linn möllas :)  Ja kogu kraami juures ma olen väga magamatta olnud ... eks see teritab ka närvi.
Nüüd ka kell juba 5 hommikul!!!

Nöör kaela

 ei parem tuli otsa...

Uued tuuled

See nädal on olnd siuke väga imelik..Nojah kui ikka keskelt asi läbi-tükeldatakse, siis on veider kuidagi.
Lisaks ma kolisin pühapäeval oma uude väga ägedasse pesasse! Väga laheda ruumikujunduse ja balkoniga korter, ilusas rohelises linnajaos. Jöeni on kiviga visata.
Ok, hoolimatta sellest, et peale korteri kasuks otsustamist käisin terve see aeg suu körvuni ringi. Uus etapp kuidagi. Hoolimatta sellest on uuega ikka veits raske harjuda. Uued löhnad jne. Nüüd on siis 5 päeva seal juba pesitsetud, aga harjumine näikse veel aega vötvat. Muidugi on veel sisustamisega palju teha jne. Küll tuleb see oma tunne ka siis vaiskelt sisse. Korter on tôesti soliidne! Maksan muidugi ka nii et hing kinni. Aga no asi on seda väärt.. ja mingi edasiviiv jöud pea ju olema! Sel nädalavahetusel olen igastahes hoopis teises Saksa nurgas Düsseldorfis taas. Kolimiseks ekspluateerisin mehhiklast. Aga temast on ka nüüd täitsa isu täis  :)

Lisaks sellele on ôhk seda Chrisi jälle paksult täis. Eiei, hoolimatta sellest, et ta mul koguaeg peas kummitab, pole mul temast endiselt 'lähedamas' môttes sooja ega külma. Ega ma ei saagi aru, miks ta mul nii raudpost kindlalt meeltel on. No ei oska seletada. Ükspäev môtlesin, et äkki mul on kahju, et me oma kärsitusega hea sôprussuhte ära rikkusime... Aga no keda ma siin lollitan, me vahel on esimesest kohtumise päevast saati muu tômme olnud kui lihtsalt sôbramehelik.
Praegu on aga lood nii, et kui ma teda vahel harva (hmm viimasel ajal tegelt taas päris tihti) tööle sôites vöi töö piirkonnas näen, siis olen suutnud eirata absoluutselt... no lausa kategooriliselt tegelt... et ilmselt lausa aru saada... Teisipäeva öösel aga magama minnes (kell 2:30) kolksatas Chrisilt sönum küsimusega, et mida ma teen? Algusreaktsioon oli, et eiran seda ka... aga siis mötlesin, et äkki jätan üksköiksema mulje kui lihtsalt neutraalse vastuse saadan. Natu sai chattitud. mainis, et oli mind täna näinud kantiines ja tahaks jälle kokku saada....
Nojah on mis on .. Aga mingi törts rahuolutunnet töi see tema pöördumine taas tagasi küll. Teades tema  uhket ja arrogantset olekut, nöudis see ilmselt omajagu, et minuga ühendust vötta. Aga näe vöttis.
Mul endal on haavad tema suhtes lakutud, ses suhtes muretu. Mötted oma kodukese disaini peal hoopiski ;) Köik mötted. Töö peal ka..