Puhkus on läbi. Kohati ehk isegi ootasin seda, aga nüüd tahaks muidugi pôrgumoodi tagasi Eesti. Ootasin ehk seepärast, et eks see ôhkkond kodus oli onu matuste pärast ikka raskevôitu. See lahkumine tuli ikka liiga ootamatult, ja ega ma ise sellega veel leppida ei taha, et ma onu enam kunagi ei näe. Matuste suhtes môtlesin, et no nutma ma küll ei hakka. Aga ma oli esimene kes oma pilli seal lahti lasi ja ega ma enam pidama ei saanud. Siiamaani ei saa. Esimesed matused olid vanaisa omad, siis ma olin 14. Siis ma küll niimoodi töinama ei pistnud.

Aga muidu oli igasugu vahvaid kokkusaamisi ikkagi ka. Ja saunas sai ka hoolega käidud. Küll söbrannade juures, küll löpuks ka tünnisaunas ja suitsusaunas ka. Mis oli tegelikult eriti eriline öhtu, sest nii palju inimesi ja kontakte jooksis sel öhtul omavahel kokku. Eesti on ikka pisike küll. 
Tagasi oli siiski ka tore olla, sest sai A-d jälle näha. Ma ei tea mis tal pähe on karand, aga kole hoolitsevaks ja hoidvaks on ta muutund. Mis teeb minu jälle nii neetult haavatavaks, väike hirm poeb pöue.. Muude tema kingituste körval oli köige armsam üks isetehtud käevöru, mis ta venna tütreke oli käsitsi pununud. No see oli küll töepoolest väga armas..  lisaks oli tal öhtul kell 21 veel USAkatega telco. See oli ka päris muljetavaldav. Löppu kuulasin pealt. Mees on ikka konkreetne!