Hakkan taas harjuma. Eesti reis oli nii vahva, et esimesed päevad tagasi siin oli klump ikka kurgus. Eriti, kui mees on pool teadvusettu kogu töö stressi tôttu. Lisaks ta renoveerib veel täielikult meie keldrit, kus tal töökoda ja samas ka nö suusakelder. Talveperioodil käib seal suur vahatamine ja lihvimine jne. . Suuski on meil kokku oma kümmekond, kuigi aktiivselt on ehk 4-5 ainult kasutusel. Ei teagi kas ta teeb seda, et tööstressi maandada, vôi isale näidata, et vot tema oskab kah. Ehk môlemat. Ja nüüd tahab sellega lihtsalt ühele poole saada. Ônneks suuremad asjad ongi vist tehtud. Ja veel väga hästi. Tema oma asjades on pôhjalik ja kvaliteet on tähtis. Minu ainuke etteheide endale on, et miks ma kauemaks Eesti ei jäänud?? Tegelikult tema pärast. Paar kohta ja kohtumist oleks veel tahtnud teha... Kuigi tundub, et tal läks hoog jälle lahti just siis, kui meie ilusti-kenasti-turvaliselt jälle tagasi olime. Nii naljakas kui see ka pole. Mehel oli 10 päeva vabadust igasugu pere-möllust??????
Eesti ja sealsete inimeste igatsus on küll jah tee mis tahad.
Aklimatiseerumise juurde muidugi veel oma autoga jälle harjumine. Automaatikaga Eestile tiiru peale teinud ja nüüd harju selle käigu-jamaga jälle. Esimesel päeval suretasin auto vist oma kolm korda pea välja. Aga Mersu on siuke nunnu, et ta ei lase ikkagi ennast nii kiirelt ka välja suretada. Täna oli natu pikem sôit teise linna (30 km eks). Seal suutsin keset linna tee peale oma vist 5ks minutiks seisma jääda!!!!????? Siin on mägine värk, ja olingi just ühe mäe poole peal kui liiklus väga aeglunes ja ei suutnud esimest käiku kohe sisse saada...ja siis nii edasi. Auto läks errorisse..mina kah. Ohutuled ja kôik. Üritasin autot käivitada, aga ei midagi...Lôpuks hingasin sisse-välja, panin auto ka täitsa kinni nii paarikümneks sekundiks. Ja siis läks ikkagi sôit kuidagi edasi. Järgmine kord tean, et kui armaturil ka kôik tulukesed plinkima hakkavad, siis ohutuled sisse ja auto lihtsalt korraks rahule jätta. Muud ei oskagi öelda.
Homme mingile korteri-omanike koosolekule, millest mul hetkel veel môhkugi pole. Järgmine nädal panka, et asjad üle vaadata ja raha kasvama panna, sest nüüd on see vist jälle vôimalik? Jne.. Kuigi mul on ääretult hea meel, et mul just sellised ämm ja äi on. Kuidas nad pojaga jändavad ja kôik tema jaoks teevad. Lisaks liuväljale, ehitasid nüüd ka liivakasti oma roosiaeda.
Aga no see raha teema... ämm on viimane kooner ja äi muidugi ka. Kôik on neil kenasti olemas, aga sellise igapäeva elu suhtes .... masendav. Minul, kellel on kaks rahareformi läbi teinud, ei ole lihtsalt sellist vereringet. Ja minul, kelle vanemad lapsest saati ei ôpetanud säästma ja raha kasvama panna...sest raha lihtsalt polnud. Teine suhtumine. Ja tegelikult mida rohkem ma vaatlen ja näen... neil pole ka täpsemalt suurt aimugi mis nende suure vaevaga teenitud rahaga tehakse jne... No elame näeme. Mis pôlvkond sest siis lôpuks kasu lôikab. Vist pigem pagulased ja niisama töötud.
Mulle helistas igaljuhul muusikakooli-ôpetaja juba teist korda järjest ja pakkus (hoolimatta suurele järjekorrale?) meie pojale ikkagi sügisest saati seda kursust. Nimi on sel kursusel Muusika-aed otsetôlkes.. 1-3 aastastele. Ôpivad rütmi ja laulmist ja tantsimist ja ehk mônda instrumentigi näppima. Nojah laulavad ja tantsivad need väiksed niikuinii mingist ajast juba. Aga et niimoodi juhendatult ja teiste lastega.. no igastahes otsustasin et paneme end kirja. Septembris siis alustame. Lisaks läheb ta sept-okt. ka eel-lasteaeda. Näeme siis kuidas tal seal läheb. Lisaks veel mingi turnimise-spordi? värk ka veel plaani vôtta. Et pearôhk sinna..
Laupäeval viime posu kenasti jälle vanavanemate juurde ja ise tôttame kontserdile :)
Vot nii
