Ja juba jälle

läheb eksamiteks. Paras prantsuse leegion see kool: neli sessi pluss kôik need vastikud harjutused ja laborid jne. milles on muidugi kohustuslik osaleda.Väkk. Kôrini sellest kôigest. Üks labor kestab 4,5 tundi!!! Täna ônneks on viimane, aga see veel ees.
Positiivne on muidugi see, et kevad hilib jôudsasti ligi ja sellega ka huvi ennast rohkem välja vedada ja talverasva pisut minema hirmutada. Eriti praegu kui lihased on mäesuusaga kenasti soojaks aetud.

Mägedest nii palju, et nüüd olen mina ka ohver ja ootan juba vôimalust kuna jälle suusad alla saaks. Vôiks küll juba maha rahuneda, sest no selleks aastaks on minu suusatamised suusatatud. Aga nii väga kripeldab sees. Kuigi kui ma hakkaks nüüd oma närvivapustusi üles loetlema mis ma seal kôik läbi elasin, siis jääks ilmselt veider mulje et tagasi kipun. Aga nii see on. Vapustustest nii palju et vana mäe-proff G ei viitsind seal mingite algaja-radadega jännata ja viis mind iga päev ikka nôksa kôrgemale kui ma olin valmis. Rohelise, ehk siis kôige esimese etapi radadele ma ei sattunudki. Algust tegime koheselt järgmise etapi ehk sinisega. Teisel päeval punastele radadele ja siis kolmandal päeval kôige kreisimale (mustale), Sarenne rajale. Lisaks sellele, et see rada algas üsna kauni otse järsakuga 3300 m kôrgusel, on see ka vist üks pikeimaid radasid Euroopas. 16 km umbes. Nuttes tulin alla. Aga positiivne on muidugi see, et hoolimatta hunnikust sinikatest ja lihasevenitustest jne, kondid jäid ikkagi kôik terveks :) Peaele seda viimast hullust sain vist enam vähem jagu ka sellest mägede hirmust ja järgmisest pÄevast alates nautisin suuskamist nii kuis jaksasin.
Lisaks sellele algas minu suusatamine ka kenakese lumetormiga, mis koheselt mägede suhtes teatava umbusu tekitas. Meie esimene kôrguse piir oli 2700 m ja sellisel kôrgusel on tuul juba päris vihane. ühesônaga tulin esimest korda sellise müraka otsast alla, ilma suurema nähtavuseta. See ajas muidugi ihukarvad veelgi tôrksamalt turri kui normaaltingimustes oleks olnud. ühesônaga ma elasin seal üsna korralikult igasugu erinevaid hirmu-etappe läbi.
Mägede väline elu oli samas rôôsa. Hotell oli armas ja hea asetusega, kohe ühe suusastatsiooni külje all. Sain ka lôpuks aru, miks G nii väga tuba ja balkonit lôuna suunda sihtis. Sai pesu väel päikest vôetud kui mäele ei julgenud enam minna. Nii et jume on ka täiesti olemas praegu. Lisaks sellele kôik need juusturoad ôhtuti. Kôik vôimalikud proovisime järgi. Suusakülake oli ka väga armas. Ainult et ööd läksid krôbekülmaks kätte ära. Peale ôhtustamist linnapealt hotelli jalutada oli ikka paras piin.
Vot nii. Nüüd tagasi maa peale!