Võtsin mehe

Reedel üllatas kullake mind sületäie suurte, imeilusate, kohevate, tulipunaste roosidega. Niisama heast peast...

Aga sellest ei tahtnud rääkida.

Ma tegin eile oma kallimale kogematta abieluettepaneku ...

Öigemini olid lood sellised, et mönulesime niisama sofal teineteist ja öllet limpsides. Tegelt täpselt ei mäletagi, kuidas see päris kulges.. vist oli nii, et rääkisin natu oma vanaemast. Et ta mul siuke krapsakas 95 aastane daame, kuigi teatud väsimus kölas jutust läbi küll, kui eile talle emadepäeva puhul helistasin. Muidugi kölas ka tema teravus taas läbi. Soovides talle toredat emadepäeva, mainis kohe, et nojah sulle ma seda paraku soovida ei saa. Pani suu jälle korraga kinni. See selleks, ta on ikkagi mu lemmik inimene meie segasest perekonnast. Kui üldse mingeid siukseid tiitleid panna saab? Aga oluline ta mulle on. 

Igastahes seda väsimuse-nooti hääles kuuldes arvas mu tüüp et vanaema vöiks oma lemmiklapselapse pulmad ikkagi küll veel ära näha.. Seepeale küsisin otse, et mis sa tahad minuga abielluda vöi?

Poiss keeras asja kohe oma kasuks ja küsis vastu, et tegid mulle praegu ettepaneku vöi mis? No Saksa keeles kui möned noodid tähelepanematta jättes, vöis see töesti ka ettepanekuna kölada, mitte küsimusena...Niikaua kui mina üritasin aru saada, et mis siis nüüd just juhtus, tuli kärmelt ka nöusolek ära, tuleb mulle meheks küll. Mina muidugi kohe kimpus, et ei teind ma midagi. Seda ma muidugi ei öelnud söna-sönalt, aga ma ikka olen ettekujutand köike teistpidi, hunniku lillede, shampania ja muu hea paremaga.. pluss muidugi sörmus!! (Pölvitama ei pea, seda pigem ei sooviks.. ). Aga ta jäi endale raud-polt-kindlaks, ise röömustades ilmselgelt, et seda vaeva tal endal enam pole. Mu viimse niuksumise peale valmistas veel kiirelt shokolaadi höbepaberist sörmused ka valmis ja jutul löpp. Vot siis..

Hommikul koorusid sörmused küll dushi all maha muidugi.. nii et teagi, kas oleme veel kihlatud. Huvitav, kas Facebookis on suhtestaatuse vöimaluseks "kihlatud vôibolla"?

Päeval tuli veel selline saadetis tüübilt...segane värk ma ütlen

Ei tea mis see järgmine samm siis nüüd oleks. Lähen ta vanemate juurde kosja ja luba küsima? Ma tean küll kus nad elavad..

Superstaar

Suusahooaeg hakkab läbi saama.

Ma küll andsin endast parima, aga need möned videod mis kullake salvestas tösimeelse analüüsimise eesmärgil on umbes sellised

Ja no mis..enda arust kihutasin nagu mingi Jaaguar mäest alla.... aga noh ...videotöestus on olemas. 

Kuigi mingi nöksu ma sain löpus ikka kätte. Üks lihuniku suur söber, kes näeb välja täpselt nagu karismaatiline Shveitsi turbo-suusataja Didier Cuche, ja kes ongi ise ka hull proff, andis mulle omavoliliselt ükspäev korraliku öppetunni kuskil märtsi kandis. Ja siis käis küll mingi raks. Lihunik ise ka nägi seda momenti ja ta Breznevi kulm kerkis kohe meetrite körgusele, et ohohh mis nüüd siis juhtus. Nujah kiidusönu ma olen tegelt saanud ka inimestelt, kes pisikesi suusaturbosid iga talv välja treenivad, aga eks see ole lihtsalt patsutus ölale, et peaasi et entusiasm kaotsi ei läheks eks. Lisaks veel Austra rahvusmeeskonna biathloni treenerilt, kellele ma enne teadmata, et ta siuke mees on, üritasin selgeks teha kui igav on murdmaasuusatamine.. 

No see entusiasm läks ainult eelmisel nädalavahetusel natu kaotsi, kui mägedes oli paks udu ja kohevat lund sadas ka lisaks vastu vahtimist. Siis tekkis siuke hirm nagu Shining filmi poole silmaga vaadates. Sa ei näe mitte midagi,  sa ei tea kas sa liigud vöi ei liigu ja kui järsk see mägi on, sa ei näe enam, et kas sa päris selles suusapiirkonnas isegi sees oled..laviinioht niikuinii juurde arvestada uue lume puhul. Eks sellised momente on talve jooksul rohkemgi olnud, aga önneks ikkagi talauvuse piiridesse jäänud. Lihunik vötab mu ütlusi muidugi ka väga tösiselt ja kui vähegi vöimalik ma oma stressi üritan vaka all hoida...aga seekord ei suutnud. Ja pühapäeval koju söites tema väljendi kohta, et tegelikult see on parim treening su jaoks... pobisesin suunurgast, et see on ka parim variant kogu su suusatamisehimu ära vötmiseks... Tundub, et see puuris temasse jälle nati liialt sügavalt sisse ja on teine jöle ettevaatlik jälle. Suusahimu pole ilmselgelt kuhugile kadunud, pigem aina töuseb. No kui see juba mu suusatamise esimesest päevast Ära ei kadund, kus ta siis enam. Siis sai kallim ise väikse korraliku shoki. Nimelt viis suusaöpetaja mu köige körgema ja järsema mäe otsa, mis oli kiilasjääs...nägin ise ka kuidas inimesed lihtsalt alla pudenevad. Ja see vöib mönele algalajale väga fataalseks suusatamise suhtes osutuda. Mind see suurt ei shokkeerinud önneks, aga kui see suusaöpetaja talle seletas, et mis me köik tegime, oleks kullake talle peaaegu lihtsalt peksa andnud. Aga kuna ma olin rahulik ja röösa, lihtsalt väsind, siis ta ei hakand maadlema. 

Veebruaris oli temaga ka sarnane juhtum - tal nimelt oli tööl detsembrist saati väga keeruline periood ja minu jaoks suurt aega üldse ei jäänud, rääkimatta ta enda unetundidest. jah välja arvatud suusa-nädalavahetused mis koos olime. Mu sünnipäev kadus töö lainesse, valentinipäev oli absoluutselt hale.. Mötlesin siis korraks, et njah..eelmine aasta sain sünnipäevaks luxus-reisi New-Yorki, rääkimatta igasugu valentinipäeva kingitustest... siis lipsas mul suust läbi siuke väljend, et esiteks sa teed oma tööga ennast katki ja pealekauba meid kah. Mees vöttis seda palju tösisemalt kui oleks arvanud. See oli nädalavahetus, kui ta vanemad ka platsis olid. Öhtul jöime mönusalt veel koos veini jne.. Ta isa läks juba nati varem pöönama, ja ma ka vajusin mingil hetkel ära,  ja nad jäid emaga veel koos jutustama..kuni tekkis draama, mille käigus ka isa jalgule taas aeti.. mina norskasin edasi muidugi. Perefirma teema...ainuke poeg jne. Nagu ma jutust aru olen saanud, tekitas ta korraliku triangeli sel ööl kogu selle perefirma suhtes.. Järgmine päev oli väga harmooniline, suusatasime koos ringi ja nii tore oli. Nii armas on vaadata sellist peret koos ja mind nad ka kuidagi hoiavad väga. Kogu tohuvapohust mis öösel juhtus, kuulsin alles hiljem.

Nojah aga seis on lihunikuga selline, et paneme leivad peagi ühte kappi. No mitte kaudses möttes, ikka otseses. Augustis kolime kokku. 

A muidu käisin täna juuksuri juures oma paaril karval otsi löikamas. Nägin taaskord välja nagu Onu Bella ja mötlesin, et need ajad on ju läbi..Juuksur vist löikas täitsa kenasti isegi, aga siis juhtus jälle see sama, mis siin Saksa juuksurite juure mul alati juhtund on... üritavad näidata, et seda paari karva on ikkagi vöimalik kohevile ajada...ja alati näen löpuks välja siuke megastaar.

Vaatame siis homme, mis tegelik tulemus on.