.. Nii ja miks see iseseisev liiklemine ja auto siis peagi veelgi rohkem ära kulub? Nimelt vaja üsna peagi veel ühte uut ilmakodanikku ilmselt ringi söidutada. Ja ei pruugi ju nii olla, et tulevana papa koguaeg sekundi pealt platsis saab olla. Tal siiski firma juhtida jne.. Ja nähes linnades hommikuti tipptundidel, kui niikuinii on ühisliiklus tööle-töttajaid paksult täis, värskeid emasid oma suurte vankritega ka metroosse trügimas (no arusaadavalt on neil ka rohkem eesöigusi jne), vandusin endale kunagi kohe, et kui asjad peaks nii kaugel olema peab mul olema mingi isiklik söiduvahend. Seda jama kaasa ei tee.
Aga jah jutu püant ongi siis see, et hetkel sipleb üks poisihakatis juba üsna aktiivselt rinna alla ja plaanib naistepäeval ennast ka meile löpuks näidata. Kaks pool kuud veel... aeg läheb ikka hirmutavalt kiiresti. Mötlesin küll kohe kui rasedusest teadlikuks sain, et panen kogu selle raseduse kulgemise detailselt kirja, alates sellest kuidas ma kolm korda järjest rasedustesti tegin, sest ei tahtnud oma silmi uskuda kui kaks triibukest vastu erendas. Ja siis suurest ehmatusest ölle avasin. No see jäi muidugi ka viimaseks. Ja löpuks lasin muidugi ka arstil asja kinnitada. Arsti juurde sain aja tegelt pöhimötteliselt tunni pealt, sest mu hurmur tromboosi arst arvas, et ta vötab nüüd ka mu perearsti kohustused üle ja sebis kiirelt aja ühe üsna hinnatud naistearsti juurde siin. Aga et miks tema mu raseduse kahtlustest esmalt teada sai? Varem isegi kui S-le sai öeldud... Nimelt olid mul üsna tugevad tromboosi tabletid peal, mille edasivötmist ma siis kohe arstiga konsulteerisin ja see ehmatusega käskis need kohe ära jätta. Pidavat raseduse katkemisele ilmselt üsna tugevalt kaasa aitama ja teab mida veel.. Eks see tekitas muidugi taas stressi.. nagu ka köik järgnevad arstilkäigud....... S-l oli just paari päeva pärast sünnipäev tulemas, ja tema sai siis asjast teavitatud. Selline sünnipäevakink siis :-)
Aga miks siis see uus teadmine rasedusest nii ehmatas? No me mingil hetkel mötlesime S-ga, et ah vaatab mis saab ja enam mingit takistust vahele ei tekita. Jään rasedaks siis jään, kui ei, siis pole ka miskit hullu (pole enam köige noorem ja pole kunagi uurind kuidas mul nende asjadega lood). Ma tean nii möndagi söbrannat, kes on lausa teadlikult proovinud ja seda aastaid, seetöttu oli skeptiline et teab kui üldse ja et kuna üleüldse see asi näkkab. Aga läks üsna kiirelt see värk :-)
No ja siis algas kogu teema arstidega pihta. Tuleb tunnistada, et arstide poolne tegevus on siin väga viis-pluss. Eriti kui oled 35+ . Mind suunati veel eri-spetsialistide juurde, ka just nende tromboosi tablettide pärast jne. Sai igasugu vöimalikud uuringud tehtud, mis ka beebi kromosoomipildi absoluutselt lahti harutas jne. Aga see info mis köik juhtuda vöib ja mis ohud on jne., mida arstid ilmselt lihtsalt peavad edasi andma, oli nii masendav ja hirmutav. Aga mingist hetkest tekkis endal ikkagi selline rahu ja teadmine sisse, et köik on ju korras! Egas see lisastress ühele rasedale just vajalik pole. Muidu on mul siiamaani olnud ääretult mönus rasedus, süda pole kordagi pahaks läinud, isud on ka endised, ja ei mingeid vee-kogunemis jalgadesse-kättesse vöi mingei probleeme mao ja seedimisega pole ka olnud. Hambad ja igemed on ka siiamaani korras. Noh korralik magamine töusis muidugi kiirelt prioriteediks. Ja tihtilugu oli isegi löunauinak vajalik. No olgu see kodukontori olukord selle eest hetkel väga tänatud! See küll hämmastas et kui väsitavalt see köik ikka kehale on... Isegi suusatamas sai veel novembris käidud Austrias nii mönigi nädalavahetus. Ja kaalu pole ka vist mitte üleliia palju juurde tulnud. Nii et köik ilus-kena. Diabeedi test oli jöle, aga sellega ka köik korras. Kuigi väike hirm oli selle ees küll. Ennem ma ju pöhimötteliselt üldse magusat ei söönud ega tahtnud, nüüd on see saanud ikkagi igapäevaseks värgiks. Pöngerjas muidugi andis juba ammust ajast endast korralikult märku, eriti kui kuidagi valesti istusin vöi liiga kaua töötasin, siis kutsus oma jalakestega kohe korrale. Ja üldse suhtleme pidevalt :-) See on muidugi üks armsamaid asju maailmas, praegu ka tegeleb millegi olulisega raudselt seal köhus.
Nüüd vaja veel lastetuba korda seada. Jaanuari löpuni veel töötan ja siis läheb köik ainult beebi lainele ära. Pönev pönev!
