Sôidurôômud

 No nüüd on ikka asi täiesti käest ära läinud kogu kirjutamisega. Enam üldse ei juhtu oma blogisse. Kirjutada, nagu ikka, oleks ju möndagi. 

No näiteks olen nüüd autoomanik ja harjutan söitmist hoolega. Algul söidu-öpetajaga ja nüüd siis iseseisvalt. No load on mul juba 18 aastasest saadik olemas, aga söita pole kunagi osanud. Auto valisin käigukastiga, et asi ikka endale käppa saada igaks ilma-juhtumiks. Auto on elegantne ja tubli, aga mina suudan ikka ja jälle kuskil foori taga selle välja suretada, vöi teen niisama imelikke käike. Paras stress...aga no eks see autosöit üks harjumise asi olegi. Vähemalt on asjaga algust tehtud, olen ju juba aastaid seda tahtnud. Nüüd önneks aitas S korraliku survega ikka kaasa, alustuseks muretses mulle maja all garaazi koha, siis auto ja no löpuks ikka ei ole enam mingeid vabandusi, kui et söitma hakata eks. Ja eks nüüd tulevikus läheb seda rohkem vaja ka. Iseenesest on muidugi selline uhke ja täiskasvanulik tunne, et ei peagi enam kellegist söltuma kui vaja midagi suuremat ostma minna, vöi niisama punktist A punkti B kiiresti saada. Ja peaagi kulub see iseseisvalt liiklemine veel mönevörra rohkemgi ära.....