Minu mini

Blogimise suhtes pole uusaasta lubadusi andnud, aga natuke rohkem verstaposte vöiks ju ikkagi kirja panna. Kui varem oli pöhiteema mehed ja seiklused, siis vöiks ju nüüd ikkagi rohkem oma köige olulisemast mehehakatisest kirjutada ja tema avastamistest ja seiklustest.

Mis ta siis praegu teeb. Köige uhkem oleks ta ilmselt kui ta juba ilma toeta seista vöi isegi paar sammu köndida saaks. Aga nii kaugel me veel pole. Samas igal pool kus vöimalik sikutab ta ennast jalule. Pead raputab eitavalt igal vöimalikul juhul. Vanaema üritas talle nüüd jaatamist ka selgeks teha, aga see vötab vist veidi aega veel. Öige kah. Ei pea köigega nöus olema. Sööb köike, ka lôhet ja brokolit. Magab ilma öiste äratusteta. Enamasti. Seletab muudkui miskit. Söömisaegadel vötab sellise ülbe asendi sisse, ja matsutab putru süües suud, nagu mäluks seakintsu oma kahe hambaga. No tegelt on neid neli vähemalt juba ja järgmine nädal lähme hambaarsti juurde ülevaatusele. Minu jaoks tundus see paras nali algselt, et mis möttes...aga no ju siis on vajalik. Ujumas käime, sukeldumine pole probleem. Peeretab ja röhitseb ka juba nagu korralik mees. 

Austrias on köik teenindajad ära völunud..üks juba mainis, et kui Minit kaasas pole siis ta meid ei teeninda. Ja muidu söbrad ka on fännid seal... ka see Treener, kes oma töö töttu ka Eestist ja Otepääst miskit teab. . Ühesönaga vötame me teda ka mägedesse ka kaasa. Et meie hütini jöuda, peab ta lühikese maa ka abikaasa seljas suuskadel söitma. Nii et ka suusatanud on ta juba möned korrad :-))  Mägedes tundub talle meeldivat ja röhk seal 2000 meetri körgusel pole teda minu arust veel suurt häirinud. 

Minu enda säravamatest momentidest ehk nii palju, et paar nädalat tagasi pisikesega jalutuskäigul üks nii 60ndates daam arvas, et tegemist on minu lapselapsega..Lisaks testisin oma uusi race tiger suuskasid ... race machine nagu üks suusa-vahatamise meister mainis. Ja saigi korralikult kihutatud. Ämm ja äi on viimased nädalad ka kaasas olnud, seega ka lapsehoidjad platsis ja saame ka kahekesi abikaasaga koos ringi tiirutada ;)  

Ja nii armas on ka lihtsalt näha, kui väga ja köike selle poolsed vanaema-isa pisikese heaks teeks. 

Head uut aastat!

Nii, lubadused on täiesti konkreetsed antud. Köik tehtavad asjad, v.a. üks mis on kunagise tööandjaga öhuruumidest seotud, see on natuke selline mitte päris oma teha. Ei miskit kaalu langetamise suunas vöi sellist. Kaal on hakand ise üllatuslikult ja täitsa tublilt langema. Ja siin ei olegi muud trikki, kui et tuleb lihtsalt vähem süüa. Mul lihtsalt on taaskord nii mönigi toidukord ära ununenud vöi tegemiste töttu vahele jäänud. Magusaisu on ka önneks taas sootuks kadunud, kuigi elamine on hörke jöulu maiusi täis. Lisaks pole see beebisport ka sugugi naljaasi. Hakkasin pisikesega beebisuplemas käima ja no musklid on ikka hellad ja haiged peale seda. Samas väga vahva, meeldib mölemile :-) No mägisuusk on nüüd ka ikka plaanis olnud nädalavahetuseti. Et no natuke liigutamist ikka on önneks. Beebiga jalutamaskäimisi ma väga spordi alla ei loe, aga igati kasulikud on needki. 

Aastavahetus oli äge. Palju metsikum kui plaanitud. Taas mägedes mägihütis, ämm ja äi olid ka kohal (seega lapsehoidjad ka platsis). Esiteks kuidagi facebooki kaudu sain teada, et mu kunagise esimese praktika boss on ka sealkandis just lauatamas. No sai kohe ühendust vöetud. Ja reedel, aasta viimasel päeval, löunapaiku, peale pögusat suuskamist, saimegi kokku. Üle 20 aasta pole näinud. Oh röömu eks...üldse üht Eestlast keset Austria Alpe taas kohata ja veel tuttavat. Lisandusid paar ägedat kohalikku ja pidu läkski lahti. Pidi ju kohe jällenägemis napsud tegema ja nii see aastavahetamine algas...keset päeva... päikses ja lumes. Ma viskasin kah käega, et no pojukene peab  ilma tissita täna leppima, joob muud piima ka juba üsna röömuga. Saab hakkama. Sai kah. Loomilikult tegime veel peatuse meie lemmik lokaalis, seal läks veel löbusamaks, sest palju tuttavaid köigele lisaks. Noh mingi aeg pidime ikka mägi-kodukesse naasma, kuna ämm-äi olid muidugi juba öhtusöögi kenasti valmistanud. Lisaks pisike ka juba kaua ilma meieta. Oh seda röömu, kui ta meid jälle nägi...üsna purokil (no mis sa teed). Aga rööm oli ilmselgelt vastastikuline. See lapserööm on ikka nii ehe ja vahetu ja siiras, et no on.. Ma pidin ikka end väga sundima kuidagi normaalne olema... ja mitte koperdama.. ilmselt ämm-äi kihistasid lihtsalt naerda körvalt. No igasahes sai jälle kuidagi joone peale saadud, aga siis tulid juba taas muud külalised ja tegime ikka ilustulestikku ka veidi. Seda küll kella 8 paiku juba, et pisike ka seda sära näeks. No ma ei oska ja ei viitsi ka seda siin väga kirjeldama hakata, sest selline vöimalus ja moment kuskil 2000 meetri körgusel on ikka omaette kogemus ja iagti eriline. Sellest arusaamiseks peab ilmselt meil lihtsalt seal külas käima :-) Ja nii see aasta ära saadetud sai. Minu jaoks oli see ilus aasta pisikese tegelasega. Panin ju jöulukingiks vanematele fotokalendrit kokku ja no meel läks ikka nii härdaks. Eks beebid on armsad tee mis tahad..oma beebi muidui köige köige. Lisaks sai ikka selle pisikese olevusega nii möndagi tehtud, endal ka jäi suu ammuli mida see väike juba köike kogenud on. Uuelt aastalt suuri soove pole, lihtsalt et köik lähedased ja kallid röömsad ja terved püsiksid ja ise lapsevanemana kuidagihakkama saaks ikka...

Ilusat uut aastat!