Poja

Raske on olla...  Et üks nartsissistlik diktaator jälle midagi sellist saavutab demokraatlikus maailmas, mida poleks iial enam uskuda ja karta osanud. Ise veel mötlesin, et midagi peaks ju ometigi juhtuma, et seda lumehelbekeste ühiskonda natu jälle maa peale tuua ja raputada hetkel. Aga noh...praegu on lihtsalt pidevalt nutt kurgus. Ja ma pole mingi lumehelbeke.. 

Ja  Vene valitsus söimab ainukest juudist presidenti maailmas (peale Iisraeli muidugi) natsiks? No andke andeks, aga Venemaal vanem generatsioon siiski usub sellist jama. Jube lugu. Hiina paraku toetab kogu janti. Ja see on juba väga ohtlik.

Hetkel on muidugi köige raskem vaadata peresid väikeste lastega, isegi beebidega, kuskil peidikutes vöi metroodes vöi lihtsalt EL piiri poole sammumas. Lapsed püha müristus...

Löpuks on ka kohalikud (Saksa siis) aru saand asja tösisdusest, ja gaasi-söltuvus Venemaast enam nii suurt rolli ei mängi. 

Poja oli aga täna nii heas tujus ja röömus ja proovib muudkui iseseisvalt köndida ...ikka jälle pikali käies jne. Aga kui äge on ikka sellist arengut jälgida. Kui allaandmatud need pisikesed on. Keegi ei üte, et ah persse, ma ei viitsigi köndida, roomata on palju lihtsam ja jätame selle jama. Ja siis mingis eas peale puberteeti on järsku väga suurel enamusel hirm oma unistusi teoks viia. Vöi siis laiskus ja mugavus. Vöi siis ühiskonna surutised eks

Abikaasa siin mötles ka juba et köik oma töö kaubikud täis laadida riietega, mähkmetega, lastetoiduga (no lapsed on hetkel meil see teema) ja teeb ka ühe tiiru Poola Ukraina piirile. Ônneks sellist sorti abi on juba laadungites ja mönde aega ette valmistatud. 

Pidu

No ega siin mingit pidu just hetkel ei toimu ju tegelikult. Paras jama igal pool lahti. Isegi mina, kes üritab viimsed ajad oma roosade prillide taha end peita ja uudiseid eirata....pääsu pole. No igastahes kuna ma ei ole suuteline eriti kirjutama viimased ajad, siis üritan oma tegemisi kuidagi lühidalt kokku vötta. Sest see aasta on juba vägevalt alanud ja isiklikus plaanis on ikka head palju olnud. 

Niisiis:

* Sünnipäev oli üle aegade tore taas. Sain oma hunniku roose ja kasti Ruinarti köige kallimalt. Naabrinaine, see nii umbes 100 aastane, tôi orhidee ja pudeli Moetit. Minu imestuse peale, et kust tema mu sünnipäeva kohta teab, vastas, et ega ta loll pole. Tegin siis kohe endale Champanja hommikusöögi kogu mereandide ja avokaado ja siukse mönusaga. Aga egas aega selle nautimiseks ei jätkundgi, poja nöudis oma ja pakkima pidin ka köike, et taas mägedesse tormata. Seal köik gondlimehed ja muud mägede tegelased önnitlesid. No nad ju näevad natu su andmeid, kui gondlisse sisse astud. See tegi südame alt veel soojemaks... sest no sajad-tuhanded inimese kes sealt läbikäivad eks. No minu mehehakatis on sealkandis üles ju kasvand peaaegu, aga et mina....Lemmik körts ja ägedad kohalikud, pluss üks äge shveitslane ka veel. Körtsi omanik töi oma spetsiaal-napsu välja, mis ta 50ndaks sünnipäevaks suvel sai. Ämm-äi kaesid pojaraasukest ja valmistasid lambapraadi öhtusöögiks. Lisaks sai veel kamba spontaansete inimestega spontaanselt järgneval nädalal väike restorani tuur tehtud. Köik sobisid üksteisega ja tundus et köigile meeldis väga. Eestlased, Sakslased, Inglane, Vene paarike.... Koht oli ilus, söök hea, atmosfäär mönus. Ja suur kummardus köigile osalejatele, kes ilmselgelt esimest korda elus seal kohtusid, sest mina oma meestega olime viimased kes kohale jöudsid..bravo bravo

* Sharmantne doktorihärra soovis önne. Mu segaduse peale, et kas mu kilpnäärme tulemused on töesti nii head vöi? Vastas et kehakaalu pärast. No aitähh doktor. Jah kaal on langenud umbes 5 kilo alla seda kui ma üldse rasedaks jäin. Ja no muidugi kehakaal peale rasedust on paras teema paljudele. Mulle, nagu kogu rasedus, önneks mitte. Mulle meeldis rase olla ja oleks iga kell jällegi. Aga me vist oleme liiga egoistid ja vanad ja mugavad, et veel üks nunnu soetada. Me ju pidevalt kuskil liikvel ja kahe lapsega läheks asi keerulisemaks. Selle meie mini tegelasega hetkel on köik chill mis chill. Äge tüüp, teeb köik kaasa, mis vanematel plaanis. Ja sellest tänapäeva ühiskonna eeskirjast vähemalt kaks last saada...ei hooli.  Ühesönaga ma sobiks ilmselt sürrogaat-emaks väga hästi. 

Kuigi jah ega ma kedagi, kes mu sees nii vahvalt kasvab ja sipleb, ilmselt ära ei annaks. 

* Abikaasa ütles ka, et ma olen korralikult  alla vötnud . Aga ainult minu küsimuse peale... Naised naised. Ja noh...et pani tähele, et suusapüksid lotendavad jalas

* Komplimente on tulnud teisigi mitmelt poolt, aga mitte kaalu suhtes vaid mingi sisemise sära suunas. Jah ma olen önnelik

* Sain kutse oma unistuste firmasse tööle...öhu-teemad muidugi. Eile oli intervjuu. Ma tunnen ju seda köigile teada firmat nii ühest kui teisest küljest. Läbi ja löhki oleks vale öelda, aga ikkagi päris palju. Meeldiv oli. Kui saan koha on tore, aga kui ei saa on vist veelgi parem. 

* Pojaraasuke saab pea nädala pärast ühe aastaseks!! Esimene tähtis sünnipäev! Mötlesin talle kingituse ka juba välja, et kui me sel nädalavahetusel jama ilma töttu mägedesse ei peaks minema, siis lasen uhkel isal miskit säärast meisterdada 

Teine pilt on meie roomamis-kursuselt, kus poja ka üsna ametis. Sealt see idee. 

* Aga jah, miks siis mitte jälle tööle minna peale aastast kodusolemist? Isegi ju luksus, prantslased/inglased  jne lähvad peale nelja kuud juba tööle. Söbranna (eestlane lausa) ka väitis nii... eks tal olid huvitavad projektd ehk. Kuigi mainis mulle, et jäägu koju nii kauaks kui vöimalik. 

Ja ei kujutakski väga ette. See aasta arengus on nii vahva lihtsalt ja see väike olend lihtsalt vajab oma ema sel ajal köige rohkem ju. Abikaasa arvates ma peaks vähemalt kolmeks aastaks koju jääma... no miksmitte :D Kui ma seda ägedat tööd ei saa, siis nii saabki olema. 

* Pojake on muidu tore, aga tervitab inimesi natu ebasündsal viisil Saksamaa kohta: 

...............