Poja

Raske on olla...  Et üks nartsissistlik diktaator jälle midagi sellist saavutab demokraatlikus maailmas, mida poleks iial enam uskuda ja karta osanud. Ise veel mötlesin, et midagi peaks ju ometigi juhtuma, et seda lumehelbekeste ühiskonda natu jälle maa peale tuua ja raputada hetkel. Aga noh...praegu on lihtsalt pidevalt nutt kurgus. Ja ma pole mingi lumehelbeke.. 

Ja  Vene valitsus söimab ainukest juudist presidenti maailmas (peale Iisraeli muidugi) natsiks? No andke andeks, aga Venemaal vanem generatsioon siiski usub sellist jama. Jube lugu. Hiina paraku toetab kogu janti. Ja see on juba väga ohtlik.

Hetkel on muidugi köige raskem vaadata peresid väikeste lastega, isegi beebidega, kuskil peidikutes vöi metroodes vöi lihtsalt EL piiri poole sammumas. Lapsed püha müristus...

Löpuks on ka kohalikud (Saksa siis) aru saand asja tösisdusest, ja gaasi-söltuvus Venemaast enam nii suurt rolli ei mängi. 

Poja oli aga täna nii heas tujus ja röömus ja proovib muudkui iseseisvalt köndida ...ikka jälle pikali käies jne. Aga kui äge on ikka sellist arengut jälgida. Kui allaandmatud need pisikesed on. Keegi ei üte, et ah persse, ma ei viitsigi köndida, roomata on palju lihtsam ja jätame selle jama. Ja siis mingis eas peale puberteeti on järsku väga suurel enamusel hirm oma unistusi teoks viia. Vöi siis laiskus ja mugavus. Vöi siis ühiskonna surutised eks

Abikaasa siin mötles ka juba et köik oma töö kaubikud täis laadida riietega, mähkmetega, lastetoiduga (no lapsed on hetkel meil see teema) ja teeb ka ühe tiiru Poola Ukraina piirile. Ônneks sellist sorti abi on juba laadungites ja mönde aega ette valmistatud.