Mürgine

Söbranna jutustas mingist imelikust tülliminekust kauaaegse söbrannaga, lapsed on neil söbrad, üks kena vallake kus koos elatakse, ja siis järsku üks keerab pea ära kui teist näeb. Väga üllatas see, sest koolipölvest saati oleme ju köik söbrad olnud. Ja söbranna väide, et kui väga see tegelikult haiget teeb, jäi ka kuidagi mällu. 

Paar päeva hiljem tekkis mul endal sama olukord. Eesti reisi väitel ei suutnud üks mu teine söbranna aru saada, miks ma ei leia tema jaoks paar tundi privaatset aega ilma mehe ja lapseta...välismaa mees kes Eestis suurt ei orienteeru ühe aastase lapsega. No hakkama saaks, kui tahaks, leiaks  raudpoltkindlalt mingi tegevuse väiksega. Aga miks? Kui mina ka seal olen? Saime köik kokku kuskil vanalinna mönusas välikohvikus. Vend tuli ka kohale, sest temaga tahstin ka ju veel kohtuda. Söbranna istus kogu aeg selg meeste suunas. Mu mehe röömsa tervituse peale (nad juba tunnevad teineteist) poetas midagi ja keeras pea ära. Paraku mu vaene vend oli ka tema vaenlane sel öhtul. Paar söna sai vahetatud, et miks ja kuidas ja et tema mees oleks küll vöimeline last hoidma jne. No ja ma üritasin oma seisukohta selgitada, et vaene mees on niikuinii terve nädal ainult mu sugulasi taluma pidand ja et väga alatu oleks teda pojaga nüüd lihtsalt hotellituppa jätta...pealegi mingisse lennujaamalähedasse hotelli, kus niikuinii midagi ei toimu ja teha pole. Tema aru ei saand. Pani mingil ajal lihtsalt arvet maksmata plehku (arve oleks niikuinii ise kinni maksnud). Aga et üldse miskit küsimata. Vot siuke "söbranna". Ja haiget teeb see mulle ka ikkagi jubedat moodi, ei saa kuidagi peast välja sellist mötetut intriigi. Väga hästi saan ka sellest teisest söbrannast nüüd aru, kui röhuv selline asi olla vöib.  Kogu Eesti reisile heitis paraja musta varju peale. 

Aga Eesti reis oli muidugi.... väsitav aga tore  :))))  sest igapäev erikoht, erinevad inimesed. Poisile tundus meeldivat. Sai järves sulistatud ja meres ka. Sai igasugu erikohti, kortereid, majasid ja hotelle nähtud :D Poisil oli alati löbus ja eks see oli köige tähtsam. Panime ka tähele kui palju ta reiside ajal öpib!

Mees oli omadega lihtsalt läbi....meie igapäeva programmi mahtus ikkagi palju. aga eile öhtul kodus peale korraliku löögastust, mainis et ..tegelikult mäletab ainult häid asju. Eks selline jube aktiivne reis on raske, aga pea saab ka ikka täitsa mujale...

Programmist ka natu, aga see on ainult mulle endale meenutuseks:

Laupäev: äratus kell viis umbes, kotid pakitud. Auto parklasse, lennujaama, pisikese lapsega läks köik libedalt hoolimata metsikutest järjekordadest lennujaamas. 40 minutit hilistust. Lend ilma mingite probleemidetta, poisil oli tore ja kordagi magama ei jäänud. Peale maandumist otsisime kohe oma rendiauto ära ja siis väikelapse kokkupandava reisivoodi, mis me nädalaks rentisime. Siis hotelli, mis oli kusjuures väga meeldiv (My City Hotel). Soovitan. Siis olid mu ema ja vend juba ka platsis ja läksime Pegasusse sööma. Lähedal lihtsalt, söök oli ka hea. Peale seda jalutasime söbranna juurde, kel oli katusepidu. Neil nimelt väike äge suplemiskoht katusel. Sai seal natu sulistatud. Söbrannal ka kaks plikat, üks peaaegu sama vana kui meie poiss. Ja naabrid kah kahe lapsega. Väga vahvad. Äge oli. Tagasi hotelli ja magama. 

Pühapäev: Rikkalik hotelli hommiksöök. Väike jalutuskäik inimtühjas ja palavas vanalinnas. Ja söit edasi Tartusse. Poolöeraasukese juurde. Kutiga ostsid just maja kuskil Tartu lähistel. Löunasöök Tartu kesklinnas ja siis edasi Elistvere loomaparki. Idee tundus vahva, sest poisile meeldivad igasugu pudulojused. Aga noh...30 kraadiga olid enamvähem köik loomad arusaadavalt peidus. Isegi karu. Hiirt, pötra ja mingit nirki nägime ainult. Tagasi öe juurde..öhtu oli muidugi tore jälle, sest seal oli naabruses lausa selliseid pisikesi lapsi kellega suhelda jne.

Esmaspäev: Suund kodukanti, esialgu Pölvasse, et ema ära otsida ja korraks poes käia. Löunasöök ema juures. Siis Valgejärve tuur, kus olid kaks vahvamat söbrannat lastega/perega seal. Ilm oli mönus, vesi oli soe ja nii tore oli näha, et üks väikemees veel kuskil kellegi köhus just siblib. Poja ka nautis järve hoolega. Siis jälle ühe söbranna juurde, kus söbranna tütreke muudkui uuris, et miks see poiss nii imelikke asju teeb :))  Siis korraks teise söbranna juurde kellel ka väga suur aed. Poja muudkui tuuseldas ringi. Aga kuna aeg hilja, siis suundusime kodupoole. Enne lahkumist suutsime siiski veel tuttava norrakaga kokku pörgata.

Teisipäev: Maandumine vanaema juurde, kes 98 aastane. Isa oma naisega ka tulid mingi hetk ja sai kenasti shashlökki tehtud ja muidu aias "ringi joostud". Väga mönus öhtusöök kus neli generatsiooni koos. 

Kolmapäev: Suund Torisse, tädi-poja juurde. Esialgu löunasöök Pärnu rannas, kus söök hea, aga inflatsioon andis tugevasti tunda. Ma väga Pärnut ei tunne, aga rannas metsikult nagu normaalseid söögikohti ei tundu olevat. Siis Tori. Ehitus, aga muidu tore. Poiss jälle täiesti vaimustuses. Elavad kohe jöe ääres ja ilus koht lihtsalt. Öhtul sai veel mönda aega väljas istutud ja lobisetud. 

Neljapäev: Suund Valgeranda, üürisime seal väikse kämping-majakese. Pojal esimesed kokkupuuted rannaliivaga ja siis meres solberdamisega. Poja töttu sain tuttavateks väga meeldiva isaga, kel poeg ilmselt autist. Natuke naljakaid asju tegi ja omaette oli poiss. Isa seletas, et see hakkas kuskil 1,5-2 aastaselt pihta. Algul tundus köik normaalne, aga peale mingit vaktsiini läks köik teistpidi. Ta üldse ei väitnud, et vaktsiini pärast. Aga mainis, et on mingeid ühildattavusi seal toodud. Ajab hirmu natu nahka. Ma nende pöhi vaktsiinide vastane pole, need ikka paljusid elusid päästnud. Ja ikka kuuled jälle mingitest juhtumitest...  Keeruline teema...  Kui poja magas sai veel pikalt terrassil istutud ja kahekesiolemist nauditud. 

Reede: Magasime köik pea 11ni. Mereöhk. Asjad kokku, siis Tallinnasse. Korraks venna juurde ja siis tädi juures löunasöök. Siis andsime oma rendivoodi jälle tagasi. No väga väärt asi väikelapsega reisiks. Hotellides olid muidugi sellised voodid olemas, kui reserveerimise juures mainisid et vaja. Aga igalpool mujal ju mitte. Poja magas ka väga magusalt seal. Järgnevalt checkisime lennujaama hotelli sisse. Andsime rendiauto ära. Ja siis Tallinna vanalinna. Peppersack'i leidsime edna jaoks. "Söbranna" ja vend olid ka peagi platsis. Öhtu oli tegelt tore. Körval lauas öpetas üks natu vanem poiss meie pojale keelt näitama. Ja oi kuidas nad siis seda tegid :)) See perekond oli hästi armas seal. Mul on tunne et neil oli ka kasulapsi, vöi niisama söprade lapsi hunnik kaasas,  sest körvallauas oli veel neli natu vanemat noorukit. Väike keelenäitaja ütles, et meie poja näeb täpselt nii välja nagu tema, kui ta väika oli. Ja palju sarnasusi vöis leida küll. Mu meelest oli pere soomlased. Aga isegi lapsed rääkisisd kenasti inglise keelt ka. Hüvastijätuks köik höikasid veel viisakals "by by Anton". Väga armsad..

Siis hotell kus pojal jälle nii pönev oli ringi joosta. Samas hotelli läksime trammiga, sest nii tundeus lihtsam. Üritasime küll taksot peatada, aga väikelapse jaoks on ikkagi turvatooli vaja. Trammireis oli nii vahva. Eks ta vaatas sinna ja tänna ja siis ma hakkasin varvastega teda köditama... Ja oi kuidas ta naeris. Väikelapsenaer on üks ilusamaid asju maailmas! Väga vähe rahvast oli trammis, seetöttu oli suva ka. Pigem need paar tükki ka muigasid kaasa.  Muudkui köditasin, ja väikemees lökerdas. Järsku oli üks India naine meie lähedal, ja ütles et ta just video kaudu suhtleb oma mehegea, ja mees tahtis näha, et mis armas lökerdus seal on. Küsis muidugi ka, et kas on ok, kui ta seda  mehel näitab. Muidugi. Ja poja ainult lökerdas. Terve öhtu oli tal nii löbus, et anna olla. Üks paras reisisell meil. 

Laupäev: Äratus 4:15. Varakult lennujaamas kogu hetke jama töttu. Aga lapsega on ikka hea reisida. Saad igalt poolt kohe ette jne. Siis sai korralik hommikusöök veel tehtud ja siis tagasi Saksas. Auto ära otsitud, koju söidetud.

Kodus olime muidugi vara..sai veel korralik löunauinak tehtud ja niisama vedeletud. 

Aga see on ka selge, et sellist reisi me enam ei tee. Otsime mönusa koha mere ääres, ja tuleb kes tuleb. Ainult vanaema peab ilmselt ise külastama. Köik muu on organiseeritav. Kuigi.... poisil oli ju löbu laialt terve see aeg. Meie lihtsalt oleme väsind kogu kohvrite kokku ja lahtipakkimisest ja tihedast programmist.

Autoga ei söitnu ma ühtegi meetrit. Ilmselt abikaasa ei usaldanud väga sellist asja, ilus ruumikas auto sai seekord vöetud. 

Täna oli siis veel Schnitzel ämma-äia juures.  Ja selline paras aias-sulistamis chill. Mees muretses neile sinna suure pooli ja väikse ka väikemehe jaoks. Oli ka selline 30 kraadine ilm, ja mida sa muud teed sellisega. 

Me peame ilmselgelt nüüd nädalavahetuseti ka alati kuhugile söitma, see on nii äge vaadata kui löbus poisil uutes kohtades on. Ja kui palju ta reiside ajal edasi areneb.