Kuidagi jant on selle kirjutamisega. Sain just ühe Eesti söbrannaga kokku, kes hakkas uurima. Kuidas ja miks Pariisis jne. Ja siis hakkas taas meenuma köik. Mida köike on tehtud.. ilma suurema keeleoskuseta Pariisi ühte parimasse ülikooli vahetusüliöpilasena sisse surutud. Köik armastuse pärast ikka. Tsekkasin just kas blogis veel sellest ajast midagi on,,,tundub et on olnud pinget ja on olnud suurt armastust, nagu Pariisile kohane ;)
Siiski, prantsuse keelt öppida saksa keeles nii öelda.......no köik on vöimalik eks. Kui palusin toonaselt kallimalt koolitöö jaoks abi, et on vaja oma kirjeldust teha. tuli üsna konkreetne kiri... ilusad rohelised silmad, väga kaunis tagumik jne. Prantslased!
Mida köike on küll juba tehtud. Ei usuks, et veedad puhkuse tudengina Brigitte Bardot naabrina ja seda pidevalt...Saint Tropez muidugi... Sest villa kuulus ju perele. No muidugi juba siis ta nägi välja nagu paras tuust oma koerte seltsis. BB siis. Selles tüüpilises rannaautos abikaasal koerte körval ruumi polnud...söitis rolleriga järgi. See on see öige tropeziani elu, mida tegelt vähesed teavad.
Ja siis on olnud aegu nii ja naa. Ja nüüd ongi naa. Elu on ilus ja lapsed on need köige ilusamad tegelased maailmas. Kahju et ma pean pidevalt lugema postitusi vapratest emadest, kelle mehed kuhugile liiva alla end peidavad ... ja kelle pool energiat lapse kasvatamise asemel lähebki mingite meeste draamade peale. ... Nagu minu emal näieks. Löppkokkuvöttes kannatavad ikkagi lapsed vist köige rohkem...noh mitte ilmselt köige rohkem, aga palju! Poja karjub alati röömust hulluseni, kui isa koju jöuab. Ja see on nii äge, nii tallle kui talle. Mulle niikuinii .
Aga see oli see nostalgia moment.
Just praegu on tegelikult see köige ilusam aeg. Väike prints on äga...see on lihtsalt südantlöhestavalt armas, kuidas need väiksed tegelased ringi lippavad...tönts tönts tönts.. Mitte enam ebakindlalt, aga ikkagi ettevaatamatult ja kuidagi noh...armsalt. Kui üritavad esimesi sönu öelda..Abikaasa just pidas väiksega loengu maha, et palun ära räägi meiega hispaania keeles, me ei saa sellest aru. Näis, kas möjus. Ja köik mis ta meiega kaasa on teinud..Airshow kus ikka korralikud pommitajad üle pea lendavad (tal olid muidugi körvaklapid peas korraliku kaitsega). Üksköik kas ma olen temaga üksi kuhugi läinud, vöi koos. Tegelasel on löbus. Ja ma loodan et nii jääb. Nii minu kui kallima plusspunkt on ilmselt alati olnud see kohanemisvöime. Ja see on ju see mis elus hoiab ja edasi viib? Vöi mis..
2 Kommentare:
Äge :)
Minu meelest peabki lapsega juba väikesest peale kõik hullused läbi tegema :)
Mina ju sõitsin oma 2.5 kuusega lennukiga ümberistumise ja ümbersuunamisega Inglismaalt Moldovasse.
Ja kui lapsed olid väiksemad, sai igal pool ikka käidud. Nüüd ei viitsi ise ja ei viitsi nemad ka :D
Nüüd vaatan mõnda tuttavat, et oi, ei saa seda teha ja teist teha, sest lapsel söögi-ja tuduajad ei sobi.. No ma ei tea lihtsalt, saab ju autodes magada ja isegi rinda olen mina nt kohvikus ja lennukis andnud, kui ikka vaja (sallike peale ja elu läheb edasi) Suuremate lastega on ju veel lihtsam. Püree või midagi on ju olemas igal pool kaubanduses :)
Täiesti nôus!
Kommentar veröffentlichen