Päevad

 Päevad pole vennad.

Kui ma eile olin vastik môrd ilma väga suurima pôhjusetta. Karjusin väikse lapse peale nii, et hääl ära.... sest ta keeldus lasteaeda jääma. Hea-küll..kogu see järel-teema oli ka huvitav, sest ma ütlesin et hea küll sa oled nüüd kodus, aga minul on hetkel oma aeg ja ma loen raamatut. Eks ta ikka tuli ja läks aga kuidagi väga kiirelt sai pihta, et mina temaga hetkel ei tegele. Tegi üht-teist, millele ma absoluutselt ei reageerinud... ja kuidagi see asi toimis. Ju ta tahtis lihtsalt kodus olla...Keelasin kommid ja teleka sel päeval. Oi kuidas ta mind multikate suhtes üritas manipuleerida. Seadis kôik oma mängu-loomad ritta ja, et noh nemad tahavad ju miskít vaadata... Alla ei andnud ja hirmutav on see kuidas see multimeedia ikkagi sind ohjes hoiab.

Samas täna oli üks ääretult kena päev... Hommik koos, siis vanaisa-vanaemaga. Minul oli oma aeg...majapidamist küürida. Siis uue lasteaia proovi-ôhtu nii kaks tundi. Mis oli ääretult tore. Ja siis kodus vannid ja värgid ja üks ääretult armas ja lôbus ôhtu koos..

dinosaurustega.

Aga lapse peale ennast välja karjumine on ilmselgelt lubamattu. Samas selle kahe päevaga sai ka selgeks, kui targad ja manipuleerivad need pisikesed tegelased on :))  

Peaks igaksjuhuks närviarsti juurde ka vist pöörduma ikkagi.

Vôibolla mängib natu rolli ka, et pôlv sai jälle opereeritud..puuritud jne...tunni asemel kestis kaks. Uus ristatiside ja lisaks mingi eri-stabilisaator. Nädal sellest ainult möödas ja peaks ringi kargutama. Samas lugesin arsti järel-treeningust, et jalga vôib koormata vastavalt valu-tolerantsile. No siis saigi neljandal päeval jälle jalule saadud ja seitsmendal päeval sôidan autoga...käigukangidega. Toimib.

Aga jah ...vabandused vabandused eks.. emaduse osas vaja korralik koolitus vôtta

"Puhkuse" järg

Hommikukohvi. Sôbranna juurde Räpinasse. Tagasi. Ôe ja tema perega (pisike 9 kuune tibi ja ta mees, pluss ema) mitmed tunnid istumine. Teise sôbranna juurde, kel on kolm ääretult vahvat tüdrukut ja suur aed. Poiss tundis end väga hästi tüdrukute seltsis ja meie saime natu vestelda. Ta küll nimetas tüdrukud ümber väga kategooriliselt ja veendunult..et vanema tütre nimi oli see keskmise oma. Jne. Aga no keegi vist väga pahaks ei pannud. Lôpuks koju ja tuttu. 

Kohvi. Kohvrid kokku ja autosse ja edasi...bensi-tuli lôi lôkkele. Tekkis kohe paanika, sest seal kandis ju bensukad harvad. Ja mulle see Jaapani auto täiesti vôôras. Kujutasin juba ette, et kuidas ma tee peale virelema jään ja ei teagi, kes mind sealt ära tirib. No igastahes sai väike ringtee tehtud lähimasse bensukasse. Bensiini-luuki ei osanud lahti teha, siis ema helistas kolleegile, kes juhendas :))) Paak sai täis ja edasi järgmise sôbranna juurde. Tore paar tunnikest ja siis edasi vanaema juurde...torm ja paduvihm, nii et sôitsin vist ainult 50ga vahepeal. Ja siis minu super kangelane 100 aastane vanaema. Pärast sai veel kohalike lastega maja ees oleval väiksel mänguplatsil lennukeid lennutatud ja neid puude otsast alla toodud. Nad rääkisid väga asjalikult, et nemad tavalisse kooli ei lähe, sest seal ôpetatakse ropp-sônu ja muud koledat. Koduôpe ühesônaga. Vanaema kutsub neid hellitavalt hipideks. Ta saab nende noortega väga hästi läbi. Aga hipidest rääkides, see isa on seal pea enamus kortereid juba kokku ostnud, väikse restorani avanud jne. Nii et väga ettevôtlik hipi. Käib küll paljajalu ja on pikad juuksed, aga no oskab ka igasugu asju ajada eks. Järgmisel päeval sai veel vanaemaga aias käidud marju söömas ja surnuaias. Tal oli hea meel, et nii palju sai tehtud. Mul ka. 100 aastat ikkagi eks. Hüvastijätt oli nukker. Ta ikka muretseb, et mis siis kui veel hullemaks läheb. Parem kiire lôpp....  Tegelikult tahaks koguaeg tema juures olla ja kui asjad tôesti halvemaks peaks minema, äkki nii teen kah.. 

Ôhtul isa juurde. Sashlôkk ja pool-ôde ka kohal. Saun ka veel vihtlemisega ja puha. 

Kohvrid koos, edasi Tori suunas. Nägin môlemat tädi-poega, see oli tore!! Väike kohaliku "restorani" käik ja siis niisama chillitud. 

Hommikul pannkoogid. Jälle asjad kokku ja Tallinna suunda. 

Auto ära antud. Venna juurde. Väike pinge-langus, et autoga ja sôitmisega kôik hästi läks. Ja siis spontaalselt liivakasti sôbrannaga kokku saama, kes oli Oslost ka just kohal. Väike mänguväljak kesklinnas...kus ma kuulsin ainult välismaa keeli. Väike vein ja niisama. Ja lôpuks koju. 

Rahulik hommik ja siis lôunasöök ema ja vennaga kuskil Mustamäe kandis. Siis üks sôbranna ja siis teise juurde. Seal oli veel hunnik lapsi ja naabreid. Ja siis koju. Öö.

Väike lôunasöögi tuur ema ja vennaga Telliskivi kanti. Hea söök, kena teenindus ja ultra moodsad inimesed :)) Tagasi venna juurde. Kohvrid kokku, takso ja lennujaam. 

Lôpuks tagasi kodus. Hea tunne. Kuigi igalt poolt ära sôita oli ka kurb ikkagi. Aga noh nii see on. 

Homme läheb siis siinne triangel edasi. 

Enam sellist puhkust ei tee. Järgmine kord valin ilusa koha välja ja kes tahab, tuleb kohale. Välja arvatud vanaema muidugi, teda peab ikka ise külastama.