Päevad pole vennad.
Kui ma eile olin vastik môrd ilma väga suurima pôhjusetta. Karjusin väikse lapse peale nii, et hääl ära.... sest ta keeldus lasteaeda jääma. Hea-küll..kogu see järel-teema oli ka huvitav, sest ma ütlesin et hea küll sa oled nüüd kodus, aga minul on hetkel oma aeg ja ma loen raamatut. Eks ta ikka tuli ja läks aga kuidagi väga kiirelt sai pihta, et mina temaga hetkel ei tegele. Tegi üht-teist, millele ma absoluutselt ei reageerinud... ja kuidagi see asi toimis. Ju ta tahtis lihtsalt kodus olla...Keelasin kommid ja teleka sel päeval. Oi kuidas ta mind multikate suhtes üritas manipuleerida. Seadis kôik oma mängu-loomad ritta ja, et noh nemad tahavad ju miskít vaadata... Alla ei andnud ja hirmutav on see kuidas see multimeedia ikkagi sind ohjes hoiab.
Samas täna oli üks ääretult kena päev... Hommik koos, siis vanaisa-vanaemaga. Minul oli oma aeg...majapidamist küürida. Siis uue lasteaia proovi-ôhtu nii kaks tundi. Mis oli ääretult tore. Ja siis kodus vannid ja värgid ja üks ääretult armas ja lôbus ôhtu koos..
dinosaurustega.
Aga lapse peale ennast välja karjumine on ilmselgelt lubamattu. Samas selle kahe päevaga sai ka selgeks, kui targad ja manipuleerivad need pisikesed tegelased on :))
Peaks igaksjuhuks närviarsti juurde ka vist pöörduma ikkagi.
Vôibolla mängib natu rolli ka, et pôlv sai jälle opereeritud..puuritud jne...tunni asemel kestis kaks. Uus ristatiside ja lisaks mingi eri-stabilisaator. Nädal sellest ainult möödas ja peaks ringi kargutama. Samas lugesin arsti järel-treeningust, et jalga vôib koormata vastavalt valu-tolerantsile. No siis saigi neljandal päeval jälle jalule saadud ja seitsmendal päeval sôidan autoga...käigukangidega. Toimib.
Aga jah ...vabandused vabandused eks.. emaduse osas vaja korralik koolitus vôtta
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar