Möhh

Nägin unes, et mind lasti maha. Tulistati nii umbes 5-6 korda keresse. Aga kuna mu organism on alati nii tubli ja tugev olnud: näiteks niisama ühtki piskut ega haigust ligi ei lase, külmetagu ma siis kui palju tahes, elasin ka need kuulihaavad üle (kole loogika :)) ja umnbrohi ei hävine eks). Jäin lihtsalt mönuga kiirabionusid ootama öndsas rahus ja teadmises, et ei kao ma veel kuhugile. Ainult tundsin lausa füüsiliselt, kuidas kogu ramm kehast vaikselt välja voolab... selline aeglane kivistumis tunne. Aga see kaasnes vist lihtsalt sellega, et ma ennast hommikul sugugi üles ei tahtnud kupatada. Aga keha oli töesti raske. Noh samas kui mingeid seletusigi otsida, siis üsna loogilise seletuse leiab sellele igastahes. Aga paar päeva tagasi nägin unes oma noorema venna matuseid, mina veel pidin korraldama. Kole! Aga selle vöib ka haakuda six feet underi suure vaatamisega äsja. Ja vend oskab niikuinii murmöteteks pöhjust anda pidevalt :(
Aga muidu on nii et ma kohe ei teagi mida teha hetkel. Loomulikult esmaspäeval kogu selle loengukrempli ja esimese tööpäevaga igasugu igatsusemötted sai eemale peletatud. Töö juures oli eriti meeldivaks kogemuseks mu kaunis uus platsike ja kogu kupatus seal. Hoone on uus ja suur ja koonerdatud pole. No ja kus mujal raha liigukski kui mitte börsil onju :) Boss on mul ka lahe. Siuke kole kiire ja professionaalne ja otsekohene. närvitseb ja irvitab kuna tahab, aga kogu asja juures ikkagi kuidagi professionaalne :) Köik on väga kenasti koordineeritud. Ok see vist oligi üks positiivseimaid kogemusi. Kohvi on ka imehea (tähtis) ja kogu jooginduse krempel on olemas ja kasutada seal. Ölut siiski siin Saksa nurgas niisama lihtsalt bürooruumides ei saa. Noh loenguteks olin ka motiveeritud...eile. Täna ei läind kuhugi, kuigi oli vähemalt kolm loengut plaanis, sest üks asi tuli vahele mis vajab kiiremas korras lahendamist. Ja selle asja pärast ma uinusin alles kell 6 hommikul ja selge et siis kella 8sesse loengusse ei kipu. Pagan ma ju öpiks ja töötaks hoolega, kui ei oleks mingeid muid jamasid koguaeg kaelas. Seekord on siis elukohaga veidrad lood. Sain nimelt toa mingisse üliöpilasseltsi ruumidesse, kuna see on soodne ja mötlesin siis ka et miks ka mitte pisut teise nurga alt kogu seda üliöpilase elu kaeda. Natu rohkem end ka ajaloo ja poliitikaga kurssi viia, nagu siin kombeks ja üldse aktiivselt tudengielu elada. Aga peale seda kui minu siinoldud kolme päeva jooksul juba 2 koosolekut niisama lihtsalt on maha peetud, üks siis eneste tutvustamise ja üldreeglite seletamise eesmärgil ja teine....kaaa enestutvustamise ja üldreeglite ja semestriplaani teemaline ehk siis nii öelda esimene konvent vöi mis iganes asi. Ootan juba pönevusega kolmdandat, enesetutvustamise ja trallala koosolekut. Ah tegelt on asi vist selles, et kui ma tahan kunagi oma öpingutega töesti löpule jöuda, siis selliseks värgiks lihtsalt aega ei jätku. Ja see et ma peaks olema rebasestaatuses, see ka nagu häirib. Mis rebane ma olen, vanamutt juba. No igastahes otsisin eile öö läbi uusi elupaiga variante, terve hommik sai helistatud igale poole. Täna sai juba üks koht üle vaadatud ja homme ka plaanis paar, samuti ülehomme. Ideaalne oleks kui nädalavahetusel saaks siit välja kolida!!! Aga noh ma kujuta väga ette et see önnestuda vöiks. Önneasi üldse kui mingi pinna leiaks. Tahan ära siit ja kiiresti!!!!!! Ja mida sa öpid ja töötad rahus, kui siuksed mötted peas keerlevad :-S ja ei ole öiget kohta, kus end öhtul löögastada saaks. Lisaks sellele on vaja praktika aruanne ära löpetada, aga no see vötab ka ilmatuma aja, kasvöi lihtsalt keele pärast. Noh öigel ajal olin liiga laisk ka, omad vitsad. Kui need kaks asja oleks kaelast, saaks juba natu rahulikumalt tähtsamale keskenduda.
Siis hakkan nohikuks ja veel missuguseks!!!

homme

Homme läheb siis möll lahti. Esimene loeng üle pika aja. Esimene tööpäev. Miski hirm on nahavahele pugenud. Hirm et pörun siin omadega kohe läbi. Hirm jälle uute inimestega lävimise pärast. Hirm et ei suuda siinse bürokraatiagagi toime tulla. Ja endiselt on nii külm. Terve päev peaaegu olen teki all vedelend, villase kampsuni ja sokkide ja läpakaga. Terve päev olen küünlaid pöletanud, et teistpidist soojust tuppa tuua, radiaator on ka maksimumi peal. Aga ikka on külm, kuigi tuba on ju soe.

Ja jälle...

uus algus. kaugel G st. üksi. seekord on linn vähemalt teada. aga nuuh, ma ju vihkan seda halli linnakest... imelikke otsuseid teen...
raske on jälle lahus olla, eriti peale sellist toredat puhkuse aega. eks sai end jälle ära hellitatud.
aga tunne on räbal. ja nii külm koguaeg.
viimasest puhkuse aktiivsemast osast siis nii palju, et sai Pariisi Eurodisneis käidud. no see oli jube! karjusin esimese attraktsiooni peal oma hääle ära, aga siis kamandas G mind nati end kontrollima ja keelas kategooriliselt silmi kinni panna. ja peale 5ndat sellist ameerika-mägede laadset lôbusôitu ma suutsin end isegi taltsas hoida, aga omadega olin läbi küll ja G ka. 6 tundi oli piisav aeg. vahepeal sai veel siukseid ninnunännukamaid tireleid proovitud, nii rahunemise eesmärgil. koju jôudes olime tosiselt läbi omadega, aga ei saand end vedelema ka sättida, sest oli vaja kohver reisiks pakkida. ja varahommikul siis minek Maroko suunas. Hotell oli meil lux valitud ja algul oli nati raske harjuda sellega, et ette taha kummardati ja kôik ära tehti. ega me sealt hotellist väga kaugemale ei kippundki, sest see oli rannahotell, nii et rand oli sealsamas ja bassein ka ja muud lôbustused. üks päev läksime ikka linna ja kohalikku eluolu ka uurima, aga igal sammul kleepus kohalikke end külge kas siis teed juhatama voi miskit müüma, nii et kaua ei kipund nendega seal voitlema. ja nagu ikka sellises ühiskonnas käib suur vaesus ja rikkus paralleelis. tegime veel kôvasti sporti ja puhastasime end igasugusest alkoholist ja muust mürgist. pealegi tekkis idee pariisi 20 km jooksust osa vôtta, aga no see jäi ikkagi ära, sest taas Pariisi joudmise ohtul oli inglise-prantsuse rugby mäng ja me joime ennast lihtsalt paarist voi natu rohkemast ôllest purju ja jäime veel politseile ka vahele kes kontrollis metroos väravate juures jänesepoisse, kes uritasid väravast üle hüpata voi muud moodi sisse pääseda. nuuh minul oli pilet olemas ja G üritas siis minuga koos sisse trügida, mida ta kunagi tegelikult ei tee ja pealegi tal oli piletid olemas küll. ja seda me tegime siis otse politsei nina all, kes seda tsirkust mônuga ilmselt pealt vaatas. nuuh ja siis hakkas G hoolega aru andma, oeldes, et ta oli liiga purjus piletiga tegelemiseks, samal ajal kookisin mina oma 10 piletit taskust valja näitamaks, et meil on piletid olemas kull. G seal ikka seletas siis miskit kuni politsei meid lihtsalt minema saatis, mida me ka koheselt hôisete saatel tegime...ikka veel politsei nina all muidugi.
jah ja nüüd on ta pôrsake nii kaugel jällegi. äraminemise päeval, kui mina oma kodinaid taas kokku pakkisin ja oma viimseid asju seal korraldasin, uuris tema, et mida ma lôunasooviks soovin ja siis nohises keeta ja küpsetada. tagatipuks tegi veel muffineid ka. mustikatega!!!! me molemid üldse olime sel päeval väga vaiksed ja nohisesime ainult omaette. minek oli kole kurb. sellise asjaga ei harju iial... meil ju seda praktikat küllaga. pool sôitu ulusin lihtsalt niisama ja siis üritasin natuke magada ka. kell 5 hommikul olin platsis, aga mis sellisel kella ajal ikka teha eks. tegin siis veel lugedes ja raudteejaama netikohvikus aega parajaks kella 8ni ja kobisin oma uude elukohta, et vôtit ja lepingut saada, aga keegi mu helistamiste ja kôlistamise peale ei reageerinud. peale seda kui olin pool tundi seal oma suurte kottidega vahtinud ja koik postis olevad ajalehed juba labi lugenud, otsustasin nati ümber maja luusida ja oma kotihunnikule mingi peidukoht leida, sest kaua ma seal külmunud ja väsinud enam vastu ei pidanud. leidsingi keldriukse, mis ka onnekombel avatud olin. tirisin siis oma kodinad ôllekastide taha ja kasisin ülikooli ruumidesse soojenema. paras koerelu. peagi andis siiski ka üürija endast märku. peale kolme kohvit temaga ja paari teise tudengiga, kes ka selles majas elutsevad, kasisin Frankfurti, et siis seal tôôlepinguga puutuv joonde ajada. lisaks jôime veel uue bossiga pisut kohvi ja ajasime niisama juttu. uuris niisama eluolu, et kus ma siis elukoha leidsin mis pariisis uudist ja seletas pisut tookohustusi ka. ja siis oli vaja ikea-sse kasida, et midagi oma uude môbleerimatta tuppa muretseda. tegelt voodi ja kirjutuslaua isegi sain kohapealt endale sebitud, ostsin siis niisama nadi, et olemist kodusemaks ja soojemaks teha. ja päev oligi läbi ja toidupoodi ei jôudnudki. siin ju selline tore komme, et punkt kell 20 on kôik toidupoed ja üldse poed suletud. välja ka enam ei kippund. ronisisn voodisse ja uritasin ules soojeneda ja uue olukorraga harjuda.
ootan nüüd et see paganama nädalavahetus läbi saaks.

Allez la France!!!!!

heee ja tegidki pransakesed all blackile ära! Oi kui pônev match oli ja seda enam, et keegi ju siin ei uskund sellesse tegelikult nii väga. pônev olla kohapeal kui prantslased ajalugu teevad :) Kogu maa pidutseb!!!

Veel pisut puhkust :-)

Elevil-pônevil olen! G-l oli eile viimane tööpäev ja seega puhkus novembrini. Minul on puhata veel nädal aega. Seega otsustasime vähemalt see nädal korralikult puhata veel. Niisis laseme siit sügisesest Pariisist, mis hetkel tegelikult pÄris kaunilt päikse käes sillerdab, jalga! Esmaspäeva veedame Pariisis Disneylandis :))) Pônev vaheldus :) Ja teisipäeval pôrutame Marokkosse Agadir'i! Väga spontanne otsus, aga need ju need kôige paremad ongi. Eile kell kaks öösel sai kogu vajalik kenasti ära organiseeritud-reserveeritud. Lend ja Sofitel ja puha ja kôik! Killuke suve veel ootamas Juhuuu!

nii...

hakkavad vist asjad paika loksuma. Üleeile helistati Deutsche Börse'st ja teatati, et saingi selle töö!!!! Tasus see Saksa vahet jôlkumine ära ikkagi! Elamine on ka pôhimôtteliselt olemas, kuigi mitte just täpselt see, mida oleks soovinud. Aga elukeskkond on akadeemiline, aktiivne ja ehk see tulebki pigem kasuks....siiralt loodan.
Aga nagu ikka, ei taha ma end siit G kaisust enam kuhugile liigutada ja môte, et pooleteist nädala pärast läheb jälle kolimiseks, teeb meele üsna môruks.
Samas eks kui kolitud ja kohapeal, küll see asi jälle helgem tundub. Meil môlemil muudatused ees ja tegemist jätkub. G vahetas ka töökohta, sammuke jälle edasi. Seega tal ka tegemist küllaga novembri algusest. Vanas töökohas on tal vaja veel paar päeva oma nägu näidata, mida ta pätt teebki vôimalikult piiratult, kella 11ks kasib kohale (kusjuures neil lôunapaus on kell 11:30 juba)ja kell 15 on juba kodus igavene ülbik :) Mulle muidugi sobib selline töörütm väga hästi, aga ise vist nii jultunult ei julgeks käituda. Seda enam, et ta mingi projekti juhtiva isikuna omab üsna palju vajalikku informatsiooni, mis tema järeltulijatele väga ära kulub.

Nädalavahetusest siis pisut. Väga eesti-keskne oli teine. Reedel sai siis Magnust vaatamas käidud ja laupäeval oli küll ühe prantslanna sünnipäev ôhtu kavas. G ühe parima sôbra tüdruku sünnipäev, eks ma teadsin/tundsin mingl määral seda tüdrukut ka, aga siiski väga pealiskaudselt ja veel vähem muidugi kogu seda sünnipäeva seltskonda. Ühesônaga lasime G-ga sünnipäevalt vôimalikult kiiresti jalga, aga vahepeal suutis üks prantslane "humoorikalt" mulle selgeks teha, et prantslased inglise keeles suhtlema ei kipu (kuigi ta ise kippus küll üsna hoolega) ja nagu ma seda tôdemust juba mitte ei tea üldse eks.
Ja pühapäeval oli miski Eesti üritus taas, alates kontserdiga Mätliku ja Vulp'i (kitarr ja viiul)esituses, siis kokteil ja suupisted ja siis film "Tühirand". Algselt plaanisin küll, et lähen ainult filmiks kohale, aga kuna sain taas kutsed sôbranna kaudu, siis kobisisn kogu ôhtuks. Kontsert oli väga kena ja kokteiliks oli eesti ôlu :) Valida sai nii alecoqi kui sakut. Ja suupiste oli ka eestimeelne ikka. Heerigat ja muid kalalisi küll polnd, aga oli musta leiba ja munavôid (kas see pole küll mitte pigem vene sugemetega suupiste?) ja suitsuvorsti jne :) No ja siis flm taas. G seekord kaasa ei kibelenud enam... seega lippasin peale filmi kiirelt koju, mis küll rugby fännide ummiku tôttu metroos nii kiirelt ei kulgendki. Aga kojujôudes üllatas G mind tolmulapiga ringi vehkides, oli teine korterikoristamise lôppfaasis. Pesi isegi aknaid, korrates ikka oma vana viga, s.t. pesi mingi kraanikausipuhastusvahendiga neid jällegi ja arvake ära kas see akna läbipaistvus aste vähenes taas mône faktori vôrra? Aga supermees on ta minu silmis sellest hoolimatta :)

Esmaspäeval tuli üks mu liivakasti sôbranna külla, kes hetkel oma magistritööd siin lôpetab. Tegime vahvleid :)