ahhhhh

kui mönus on ärgata pohmakata ja seal kus vaja! neljapäeval oli vaja peole saada. no oli vaja lihtsalt! täiesti kategooriliselt. Kai tore tüdruk oli ka kohe nöus tulema, temale lihtsalt vöib alati loota, ja oligi minek. peale tööd otse pidusse. kai oli rongi juba meile üht-koma-teist kaasa valmistanud ja nii me siis soojenesime seal. seekordne kadu oli kai mobiil ja minu prillid... mis mul olid kotis... köik muu kotis oli alles. rahakott, mobla, köik. peol oli hunnikuviisi tuttavaid, enamus mu kursavendadest ka. köik mu lemmikud just neist. mina muidugi ei näind eriti miskit, kui keegi just nina alla ei hüpanud, sest ma ei näegi nüüd enam! kuidagi kole järsku vajus silmanägemine täiesti pössasse. varem ma prille eriti ei kandnud kuna nägin nina ette küll ja ei tundund nagu ülivajalik. mötlesin veel sellele teooriale, et prillide kandmisel silmad muutuvadki laisaks ära. on ka vist öige teooria, sest nüüd kui ma natuke rohkem neid kandnud olen, nüüd ma ilma ei näegi enam. nüüd on paras udumass ainult ümberringi. aga ma ei viitsi ju neid kanda koguaeg. ja kindlasti mitte peol kohe. ja nüüd nad on kadund.
pisike lootus on veel, et seal need kuskil vedelemas leitud ja saab veel kätte. kuigi ma ei mäleta küll eriti et ma neid kotist välja oleks vötnud peo jooksul. sain just ühe sealse turvamehega ka kokku, kes tol peol turvas ja kes turvabki koguage seal vist. aga kuna ta on söber ühele minu väga heale söbrale, kellega ma just kohvil käisin, siis ta kohemaid helistas ka sellele turvale ja see vedas ka end kohvikusse kohale. mind nähes muidugi hakkas ta naerma. ütles et näe seekord ei visandki ta mind nii vara välja. hee jah seekord lahkusime me lihtsalt siis kui pidu oli läbi ja miskit enam ei toimund seal. aa sellest väljaviskamisest.... eee... sellest nii palju , et oli jah enne jöule üks selline juhtum, et läksime Kaiga sedasama kohta üle kaema, kuna oli plaan ühele söbrale ärasaatmis-üllatuspidu korraldada. njah see ülevaatamine löppes sellega, et me saime sissepääsu keelu vist... hihi no ilmselt päris mitte, sest neljapäeval lasti meid sisse küll... oma 4 kuud ei tihanud sinna oma nägu näidata. aga too öhtu sööbis meile mölemile ilmselt üsna korralikult mällu. naerma ajab igastahes siiamaan. vot jah turval sai siis lihtsalt körini meie turvamisest ja otsustas et lihtsam on meist lahti saada kui sealseid püsikliente minema ajada....ei köla eriti kenasti muidugi...a mis seal ikka. hiljem kunagi sain juhuslikult kokku ühe kole pealetükkiva kutiga tollest öhtust ja selgus et teda visati siiski ka välja ja ta sai sissepääsu keelu :) vot siis. see turva muidugi lubas, et ta mind iial enam välja ei viska :)
ok aitab sest, natu jama köla asjal juures... me jaoks siiski halenaljakas, minna mignit peokohta üle vaatama ja saada hausverbot. njah
seekord oli muidugi köik kombes. enamvähem. kuna ma üsna peo algul pörkasin kokku ühe vana söbraga, öigemini austajaga :) oli toona üsna sees omadega ja hirmutas mind sellega et ta peale kahekordset koos kohvijoomist mulle armastust avaldas kohe eemale.muidu inimesena ta meeldib mulle küll, aga ei miskeid romantilisi mötteid temaga seonduvalt. me siis rääkisime pikalt pikalt ja rüüpasime ölut korralikult ja ta oli mulle muudkui muudkui järjest ligemal. ma olin ka parajalt ölles juba omadega, kuni järsku erick mulle ölale koputas. kukkusin siis teda kallistama ja leidsin pöhjuse muuks tegevuseks. oli ikkagi vist kergendus, et keegi mu tähelepanu mujale ära juhtis ja muidugi ma lootsin ka teda seal peol näha. muidugi oli seal ka braulio, ka üks kursavend,(erick ja braulio ongi koguaeg koos käsikäes.) kutt on selline üli-relaxed ja lahe tüüp. sosistasin talle körva, et täna on ta mu boyfriend. eks ta tundus köige ohutum tol hetkel. no ju mul oli sest frangist ikka parajalt villand ja ju oli vaja mingit pääseteed. hoidsin siis mönda aega ta lähedale, aga jah paistis, et braulio vöttis oma kohustust täie tösiduse ja auga. vahel küll nägin vilksamisi kaid ja kukkusin teda kallistama, et jumala eest nati eemale igasugu boyfriendidest saada ja kallasin ta hoobilt öllega üle. kai hakkas nutma, et kurat nüüd tulevad tal köik lokid välja, aga önneks tal oli seal lohutaja ka omast käest. mina leian lokid niivöinaa vahvad olevat.
noh siukses vaimus läks. kell 5 panin KAi rongi peale ja kuna endal mul oli veel omajagu aega, siis helistasin brauliole, et ma tulen ta juurde aega parajaks tegema. peale helistamist hakkasin küll mötisklema, et asi oleks ikka liiga kahtlane ja löpeks ilsmelt veelgi kahtlasemalt. helistasin siis erickule, ajades ta magusa une pealt üles, ja ütlesin et ma tulen ta juurde. unine erick vaeseke ütles et tulgu aga ja läksingi sinna. aega parajaks tehes ja erickuga maast ilmast jahvatades ma muidugi jäin ka magama ära ja ärkasin kunagi ma ei tea kuna. tööle jöudsin kell 15. aga hea seegi. kerge just polnud... köige koledam oli tegelikult see, et ma brauliole peale seda könet, et ma tema juurde tulen, enam endast märku ei andnud. ununes nuuh. löunaajal kui telefoni taas sisse lülitasinm tuli sealt muidugi hunnik muretsevaid sönumeid. peksa vaja mulle. see et ma ise üks suur segadus olen, on teada, aga et ma nii palju segadust veel enda ümber külvama pean, no see küll väga kena pole eks.