Puhkepausist

Pisut ülevaadet siis vahepealsest. Terve mai on peaaegu söidus möödunud ja nii see ka jätkub, sest kolmapäeval kihutan jälle Pariisi. Kuna neljapäeval on siis jälle mingit sorti kiriklik püha, siis vaja siit taas kiiremas korras jalga lasta:) Aga peale seda söitu hakkan ontlikuks öppuriks jne.
Niisiis Amsterdam. On alles linn ma ütlen, ei tea kas kogu see vabameelsus tuleb sellest mere läheduses (meremehendusest), meretuultest ja pidevast uppumisohust :) no ma ei tea, aga natu liiga vabameelne ta ilmselt on. Aga noh miks ka mitte eks. Väga värksendav oli L&N taas näha. Tervitused teile sinna kui lugema juhtub! :) Töesti tore oli näha taas! Päevad möödusidki siis nii, et sibasime G-ga linna pidi ringi (just nimelt ringi, sest üks suur nöiaring tundub see linn olevat), ja uurisime mida toredat pakutakse. Söime kuninglikult nagu ikka kui koos oleme, ja isu nagu jätkus pidevalt :) Üks öhtu tuiasime L&N-ga ka pisut ringi, väike ödus sushitamine ja ölle ja linna völud :)
No igastahes hakkame G-ga ilmselt regulaarselt seal käima. Turvakontroll lennujaamas läks ka libedalt, kuigi pöhjust oleks olnud komplikatsioonidekski. Aga enne kontrolli pörkasin kokku veel vana klassivennaga, kes oli kuskil käsipalli (vist) mängimas käinud ja keda pole nii ütleme 6-7 aastat näinud. Selline väga üllatav kohtumine :)
Paar töökat päeva Saksas ja siis juba jälle minek. St. Tropeeeeeezi randadele :) No ajastus oli muidugi selline, et kogu mujal Euroopas oli ilmselt soojem kui Vahemere ääres, aga päikest jätkus siiski piisavalt, et iga päev korrakski merre sukeldada ja ka oma nahk ära pöletada. Nüüd koorun siin vaiskelt. Väga chill oli. Tegime G-ga hoolega sporti, kasutasime ära Amsterdami jäägid ja nautisime taas linna ilu ja armsust ja luksust ja ilusaid inimesi ümberringi. Viimased päevad läksid meil karskelt. G otsustas nimelt suitsetamise löplikult maha jätta. Kuigi tema suitsetamine piirduski ühe kahe sigareti vöi muu värgiga öhtuti peale tööd. Aga sellistest toredatest harjumustest on ikkagi keeruline vabaneda. Aga ma olen uhke ta üle, juba nädal aega kenasti vastu pidanud. Esimesel suitsuvabal öhtul mötlesime, et joome end purupurju. Aga ta on alkoholiga tagasihoidlik siiski. Niimoodi tegingi pöhiliselt ma üksi veinile löpu peale ja nöudsin juba järgmist. Paraku G leidis kapist ainult mingi Porto jöleduse mille ma pahaaimamatult kamandasin tal avada. Aga selle rämpsule jäävad isegi Eesti marjaveinid alla (vöi s.t. peale). Siuke ilaselt magus. Väkk. Aga mu vana joodiku hing sundis ikkagi silmad kinni pigistama ja klaasi kiirelt tühjaks jooma. Aga sellega asi piirdus kah. Peale seda Porto rämpsu, sellise vindisena, tekksi mul kole tahtmine aiast üks konn kinni püüda ja endaga Saksa koduloomaks kaasa vötta. Nad seal kraaksusid öösiti üsna südantlöhestavalt, mul tekkis seega huvi. Läksimegi G-ga konnajahile. Paar tükki oli pugenud kuhugile basseiniga ühenduses olevatesse aukudesse ja väikse vöbistamise järgi oligi üks konnapoeg peagi basseini sukeldunud. Kuna kloorivees ta vist kaua seal vastu poleks pidanud, kiirustas G teda päästma selle basseinipuhastus-värgendusega. Ja peagi oligi konn meil käes. Aga siis ma mötlesin ikka ümber ja otsustasin ta ikka vabaks lasta. G oli kole pettunud, et ta nägi nii palju vaeva ja nüüd ma ei tahagi konna endale koju krooksuma. Ilus heleroheline konn oli iseenesest küll.
Tagasisöit Tropezist oli natu veidramamat sorti, kuna lendasin ümberistumisega Zürichi kaudu ja alles hiljem märkasin et ma pean Zürichis terve öö veetma. Polnud nagu eelnevalt sellele tähelepanu pööranud ja seega ka miskit tegevust vöi ööbimist seal otsinud. Kuigi algul mötlesin, et leian linnas tegevust küllalt, otsustasin siiski lennujaama kasuks, sest väljas oli juba piisavalt hämar ja ihuüksi oleks selliseski turvalises linnas köhe hakand. Kuigi olin eelnevalt juba korraliku info lennujaamast saand, et kus piirkonnas tasub liikuda ja kust vöiks eemale hoida jne. Noh aga lennujaam siis. Umbes kella 22:30st löpetati seal igasugune äritegevus ja mu plaan kuskil kohvikus kohvi larpida läks ka nihu. Aga seal nöutu näoga ringi uidates pörkasin kokku sealsete gastronoomiaga tegelevate teenindustöölisetga ja need uurisid, et mis ma vahin seal. Mainides et mul lennuk alles kell 7 läheb pakkusid röömsalt oma seltsi. Noh mis seal ikka, löbus seltskond oli. Kuna kogu see lennujaama gastroomiandus kuulubki ühe firma alla, siis neil oli igale poole ligipääs. Toodigi kohe algatuseks hunnik sushisid lauale, sest tunti muret et pole öhtust söönd ja nii. Jäin esialgu selliseks diskreetseks :) Sushi mees oli küll oma töö juba löpetanud ja asus siis kodupoole minema, aga otsustas mulle veel oma visiitkaardi anda, et ühendust vötaks. Möne aja pärast leiti lennujaama pealt veel kaks vene neiut ringi tuiamas ja kutsuti ka kampa. Peale seda läks olemine juba lahedamaks kuidagi. Järgmisena toodi burger kingi ampsud lagedale :)) Ma pole vist ükski öö nii palju söönud, kui seekord :)) Peale seda kostitas üks lahe kokapoiss meid veel pidevalt kohvi ja muuga, mida ainult soovisime. Töi meile koogikesi lauda ja shokolaadi ja puuvlju. Väga hoolitsev, ja pidevalt oli oma 5 imimest vähemalt ümbruses meid löbustamas. Vahepeal kiikas ka sööma üks pisikene hiinlase tüdruk, kes ei oskand küll ühtki muud keelt kui emakeel ja kräunus seda siis vadistada. Sealne teendinduskond tulid temaga suhtlemisega ikkagi kuidagi toime ja suutsid tüdruku üsna naeratama panna. tuli välja et ta oli üks hiina pögenik, keda oli hiinas korralikult piinatud vist, köhul löikehaavad jne. Siiski nabis Schweitzi politsei ta kinni ja ta oli sunnitud tagasi lendama. Oligi tema viimane öö Zürichis. Vaeseke, mis temaga veel siis tehakse, kui ta tagasi on :-S Barbarite maa. Aga väga armas oli, kuidas sealne kontinget tüdruku pärast muretsesid ja talle kaasa elasid.
Öö läks aina edasi, olek läks aina löbusamaks, kohalikud muudkui nöökisid omavahel ja hoolitsesid hoolega meie heaolu eest. Tekkis selline väga tore side nendega :) No ja kokapoisile ma andsin isegi oma numbri, ma ei tea miks. Ta tundus tol hetkel eriti nagu elupäästjana. Öö päästjana see tähendab :) Ja eks ta oli selline väga särav ja seltskonna nael ka. Aga asi läks edasi nii, et kui ta ära jagas et ma ka psiut prantsuse keelt räägin ja temaga siis niimoodi pr.keeles omasid nalju vihtusime teha, siis peale seda höiskas ta juba köigile, et ta nüüd armus ära..... Nojah ööd pole adekvaatsed muuks kui äraarmumiseks ja muuks siukseks värgiks küll. JA nüüd saangi armunuid sönumeid ja könesid terve see aeg. Kuigi ega ma saladuses ei hoidnud eriti, et mul kallim olemas. Tegin lihtsalt selle vea, et ütlesin et temaga on löbus ja tore koos olla. Ole veel aus. Reedel helistas ja ütles, et söidab nüüd mulle külla.... laitsin mötte muidugi maha ja avaldasin oma seisukohta. Aga täna öösel tuli üks paras pikk muinasjutt moblale. Ähh aga Zürichi ja Frankfurdi vahel siiski piisavalt maad, et asi kenasti ära unustada.