Nälg

täna on vastikult pikk päev. Peale lôunat veel 4,5 tundi laborit. Aga enne seda on veel 1,5 tundi lôunapausi. Vahva, reedel ka veel.
Vähemat lubas G mulle ôhtul ühe korraliku traditsioonilise brasseriisse einestama viia. Tore, saab kuhjaga liha jälle süüa. Mul on eelmisest nädalast saati pidev nälg. Ma ei saa aru, külmast vôi mis? Nii et see minu jôuludeks saledaks plaan on jälle luhtumas(nud). Oli ka väga ebareaalne plaan tuleb tunnistada.

Keha on üks ülimalt alatu reetur...

Unenäod

Näen juba tesit päeva järge taas und. Pönev teema - alateadvuse ja igapäevaelu/nähtu pöimik. Tänase idee oli, et mu cheff (seesama ex-chef kellega nüüd natu on kirjavahetust peetud) sokutas mulle vaikselt ja variatult kaela psühhiaatri, kuna mul olevat seda igapäeva asjadega toimetulekuks hädasti tarvis.
Eilasel oli pöhisüzee teine, aga möte üsna sama.
Aga muidu mul on hea meel et on reede ja nädalavahetus. Ainult et vastikult külm on.

omad vitsad

Esimene päev on kole - köik tundub masendav ja melanhoolne. eriti pimeduse saabudes, ehk siis nii kella 17st alates. Poeks teki alla ja jääkski sinna pikemaks ajaks, vähemalt järgmise hommikuni. Aga teki all hakkad higistama nagu kole ja kaua sa seal ikka niimoodi märgud. Köige toredam oleks see, kui poeks teki alla ja jääks magama ka kohe. Aga ei, und pole mitte kuskit vötta. Mitte grammigi. Ja seda terveks ööks. Vähkred ja siblid ja vihastad seal voodis terve öö. Ootad äratuskella plärinat. Vastu hommikut ehk mingisse une-ärkveloleku vahepealsesse olekusse langedki, aga seda enam mitte kauaks. Isu ka pole, siiski sööd, sest mingiks hetkeks pakub see ju tegevust. Aga söödu on maitsetu ja jääb köhtu keerlema möneks ajaks.

Teine päev - kuigi maganud pöhimötteliselt pole, on meelde natukene ärksamad kui muidu. Pea on selgem, väsimust pole, aga tuju on ediselt nigel. Terveks päevaks. Ja mida öhtule lähemale, seda hirmutavamaks läheb. Ei tea mida teha. Sport leevendab natuke, aga ka mitte eriliselt. Isu pole endiselt. Isegi ölu ei maitse. Terve järgmise öö vähkred ja higistad samamoodi maha. Siiski sellist une-hägust olekut jätkub natukene kauemaks.

Kolmas päev - hommik on juba eredam. Meeled veelgi ärksamad ja ei tea kust on lisandunud mingi uus pakatav energia mis laseb siiski köigel juba helgemana paista. Päev on nöksa röömsam. Isu hakkab tagasi tulema. Öhtu ei tundugi nii morjendav enam. Magada endiselt ei saa.

Neljas - viies - kuues päev - energiat tuleb aina juurde. Pea on selge nagu kristall. Tuju ainult kasvab. Kasvab ka tahe igasugu asju jälle ette vötta ja maailma avastada :) Enesetunne on hea. Magamisega on lood endiselt nadi vöitu ja see on natuke hirmutav. Nädal aega juba nii. Tabletide kallale siiski ei kipu, vaja omade jöududega asjad klaariks saada.

Seitsmes päev - naudid selget meelt ja seega ka köike ümbritsevat. Isu on liigagi hea. Energiat liigagi palju. Tahet ka. Hea meel enese üle. Ja siis sa magad. Magad 8 tundi jutti täisväärtuslikku und!!! Naudid järgmsie hommiku ärkamist ja kohvi ja köike mida vöimalik. Köik tundub jälle normsi olevat.


Update: Siiski 8 tundi und on liialdus, on paari tunnised intervallid. No nii umbes 9 päeval elad veel üle väikse närvishoki (aga see vôib ka muudel pôhjustel ilmneda).


Muide ma hakkasin klaverit öppima. Ma ei teagi kas seepärast, et ma sellest väiksena ikka unistanud olen (muusikakooligagi tegin algust, aga sealt visati mind kiirelt välja, sest ma ei pidanud eriti viisi) vöi siis miski distsipliini eesmärgil vöi ehk hoopis ajutreeningu möttes. Igastahes tegin algust. Bachi "Prelude" on esimene katsetus.

Error

Paar päeva löögastust, mis oleks vöinud ka olematta olla. Hakkad jälle mötlema igasugu eksisteniaalsele jamale. Ega ei tohi vist anda inimesele (eriti pöhjamaiselt depressiivsele) liialt palju vaba aega kätte, et ta siis end hoolega musta auku mötelda suudaks.
Aga mis siis teha, kui kogu su olemus ja käitumine ja tehtu sind öökima ajab? Tuleb vist dressid selga tömmata ja higistama kasida. Jooksma näiteks. Ja alla tunni ei mängi välja. Higistab ehk vähemalt selle mötetu enesehaletsuse endast hetkeks välja.
Ja pole ju hullu, homsest läheb maniakaalne pögenemine enese eest edasi.

Vivre pour le meilleur

Nii minu esimene sess siin sai täna läbi. Midagi positiivset öelda pole. Kuigi ma pole iial iial nii palju ôppinud kui nüüd need viimased nädalad. Viimase eksami teemat ( tôenäosusteooria nipid trikid) sonisin lausa öösel G-le. Täielik stress. JA igasugu ajuressurssidega on lood täbarad. Aga stress olgu, muud pinget mul ju hetkel pole. välja arvatud see pidev tohmanina-tundmine.
Kuna G on mul sama jama ôppinud ja pransakesed on loodusteadustes siiski ülitugevad, siis ta mind siin ôpetas ka talle kombekohaselt väga kannatamatul moel. Nii et me röökisime ikka üsna tihedalt teineteise peale (loe: tema minu peale). Aga mina olen tülitsemiste suhtes kole vastik tegelane tegelikult. Ma nimelt "lasen" keevalisel G ennast korralikult läbi sôimata, vahest poetan paar pisaratki kuna 95 % tema öeldust on puhas tôde ja tôde on tihtilugu valus kuulata. Vot tak, ja siis naudin kuidas ta veinide ja muu nänniga taas vabanduse eesmärgil ligi hiilib. Eh tegelt ma nii sadist ei ole. Mulle lähvad igasugu tülid lähedaste inimestega siiski liialt südamesse, proovigu ma olla nii tuim kui tahes.
Vot nii on lood. Aga muidu sain täna töötunnistuse Börsilt kätte ja see näeb üllatavalt kobe välja. Nii et kui ma pole pädev oma magistrit lôpule viima, siis nende paari viimase töötunnistusega vôib ka juba ehk laadnalt ära olla.

Häbi

häbi vôi kurb vôi ma ei teagi mis. Kôik kokku vist.
Täna oli esimene nii öelda "eksam". Aga selleks oli siis vaja ettekanne teha... optiliste mikrofiibrite kohta. prantsuse keeles ikka. üldjuhul ma olen enam vähem vôimeline oma oskamatuse ja vôhiklikuse üle naerma. Aga praegu on tôesti häbi. Kui vaja leida kôige hulleimat esinejat, siis pole kaugelt vaja otsida. Hääl väriseb, käed värisevad, vôi noh - kogu olemine väriseb. Nägu tômbub esimeste sekunditega tulipunaseks. Puuh ja siis veel see prantsuse keel. Nii vastikult hale on endast, et nii vana ja nii hakkamasaamatu.

Vôiks ju ometigi laadnalt juba selliseid asju vôtta vähemalt...

Mäsasja???

Mis ma olen ainuke, kes polnud Obama poolt vöi???

Muidugi mis vahet sel on, kes ja kui palju.
Ja peale kauba ei tea ma politikast tuhkagi.
Lihtsalt loogiline oli, et ta vöitis. Kampaania oli poole kallim ju.