vahepeale on jälle nii palju ära mahtunud. Siia tagasi tulles ei lastud muidugi eriti kaua koduigatsemist tundma jäädagi. Juba lennukis sain kahe muheda vanamehega tuttavaks.. tsekkasin nüüd ka visiitkaarte veits ja tegelevad kinnisvaraga. Mis on märk mulle, et ma nüüd uue korteri otsimisega aktiivselt algust vôiks teha!
Neid lennukistest saadud visiitkaarte muidugi tekib ja tekib ühe juurde.
Aga tööle oli kuidagi üle nädalase vahepetuse natu kôhegi minna... ei teagi miks.. Aga see kadus kiirelt. Mis seal selle nädalaga ikka väga juhtuda sai. Intensiivselt läks töö kohe lahti ja väga mônusaid kontakte vôi kokkupôrkamisi oli kohe esimesest päevast saati. Ja no see andis hoo jälle sisse.
Sama intensiivselt edenes ka eraelu. Kauni Chrisiga käisime reedel kohe mônusas kohas mereande söömas ja niisama teineteise seltskonda pôhjalikult nautimas. Tee peale jäi taaskord see kurikuulus purskaev ka jne. Ja kogu action on salvestatud mu kardiogrammile igastahes :) Nimelt oli firmas paar nädalat vôimalus sellist tervise testi teha. Môôdeti ja kaaluti kôike vôimalikku ja vôeti vereproove ja muid proove ja silmarôhku jne. Ja pandi siis 24ks tunniks mingi vöö ümber südemetööd jälgima. Sinna 24 tundi jäi ausalt öelda päris hulganisti, näiteks väike jooksutuur 30 kraadises ôhuta ruumis, Chrisiga kohtama ruttamine, hulganisti valget veini ja muidu nalja ja värki, väike hommikune peavalu. Noh ma täitsa huviga näeks seda sagedusriba, mis sealt välja tuleb. Ja analüüsi muidugi ka :) Vähemalt pulsi kohta mainis mu töökaaslane, et see on sportlase oma... vôi sportliku inimese siis.. 54.
Peale tormilist reedeôhtut järgnes kohting kirjasôbra Vincentiga :) Ja eks tüübil olidki veits sügavamad soovid, kui niisama linna vaatlemine. No tore ja asjalik poiss. Sai jälle söömas ja joomas käidud. Ja siis metsa all jalutatdu.... :) Siukse korraliku ja viisaka palge alt tükkis peagi üsna tugev sihikindlus esile.. mis muidugi pole sugugi paha, pigem positiivne. Aga mul oli järgmiseks päevaks kell kuus äratus planeeritud ja paar lisanduvat tôkkepuud-mötet takistasid tormakust.
Äratus kell kuus, pühapäeval, oli nimelt seetôttu, et oli kamba tüdrikutega vesi-suusk ja wakeboard planeeritud. Kaks tundi ja üritus algas kell 9. Ja järveni umbes tund aega sôitu. Ja asjad oli vaja veel kaasa pakkida. Pikniku ajsad ka, mis pidi spordile järgnema. Igastahes oli üritus ülilahe. Ilm oli palav, saime need kostüümid selga ja suusad kätte ja riburadapidi startima. Ei, enne oli ikkagi väike sissejuhatav loeng, kus räägiti ära mida teha ja kuidas tagasi starti saada kui keset järve oled jne. Ma muidugi olin juba niivôrd paanikas, et enamus läks kôrvust mööda. No ja siis start. Lasin enamuse ette, sest jalga tekkis väike ärevusvärin sisse. Ja vaatasin siis nôutus, kuidas kôik üksteise järele peale starti kummuli käisid.. kes ninuli, kes seljali. Ja siis minu kord. Ja ma ei kkkunud kuhugile poole :) Sain selja sirgu ja hoo sisse.. kuni esimese kurvini. Siis panin küll hooga kurvist välja :) Aga selle triki sain ka kiirelt selgeks. Isegi kôige hullem kurv, mis oli 90 kraadi vähemalt, sellega sai ka kiirelt hakkama. See küll alati oli see köige suurem adrenaliini tekitaja, aga ühesönaga üsna kiirelt sai see suusatamine käppa. Ja erinevalt mönest algajast (selles grupis olid enamus algajad), sai ikka päris korralikult suusatamist nautida. Paar tüdrukut meiegi grupist, ei jöudnud selle kahe tunni jooksus stardist kaugemale. No aga mina sain suusatatud nörkemiseni ja muidugi ka metsiku üle-keha musklivalu. Peale viimaseid ringe, kus ma sugugi ei suutnud asja ära löpetada, olid käed nii läbi, et isegi pakutud shampuse-klaasi löpus oli vaevaline käes hoida. Eks vist sai veits üle pingutatud jah. Aga nüüd vaatan vöimalusi, kus ja kuna taaskord suuskama saaks. Ehk siis proovin laua ka ära. Lahe asi igastahes, proovige! ;) Peale seda siis piknik tibidega. Ja siis kojusöit ja kogu väsimusest hoolimatta, sest magatud oli siiski pea 3-4 tundi ainult, ja sport ja adrenaliin, sain taaskord Vincentiga kokku. Olin nimelt nii lubanud, ja ma üritan ikka enam ja enam oma lubadutsest ka kinni pidada. Näitasin talle veel mönda nurka, mida linnas tasuks ära näha ja läksime siis sööma taas. Eks ta jälle hullutas ja hurmas nii kuidas suutis. No eks eelmisel öhtulgi oli pea nats leekides, miks ma muidu oma peatusest niisama lihtsalt mööda söitsin.. mida ikkagi niisama lihtsalt ei juhtu. Vaatasime veel jalka finaali ka koos ära. Egas mul ikka ei jäänud ka löpuks muud tunnistada, kui et hästi mängivad need hispaanlased. No igastahes oli ka see päev kord löpul. Magamatta nagu jube ja metsikus musklivalus tuligi uus nädal alustada. Esmaspäeval tuli kohe isa siia ja pidin siis tema ja ta kaasaga linna peal ringi siblima jälle. Jälle üks bayeri restoran ka plaanis, kus kellnerid mulle riburadapidi komplimente jagasid. Ma ei teagi mis ol päeval, vöi nädalal siis nii väga lahti oli.. Komplimente ja ülistusi sadas igast ilmanurgast. Teisipäeval külalised küll paraku juba lahkusid. Sain veel E-ga kokku ja käisime ka mingil päeval söömas. Mingi kahtlase palaviku jälle ja kaelavalu sain ka. E selle kaelajutu peale töi mulle mingi spordi-kreemi. Hoolitsev nagu ta on. Aga suurt see ei tundu aitavat küll. Ei teagi kas raputasid suusa-kurvid miskit paigast ära, vöi siis külmetusest tulenev närvivalu. Igastahes on veel praegugi kaela nati valulik keerata. Diclofenac sai ka otsa :( Jooksmas olen ka käinud mönusa palavaga. Et ikka higi jookseks.
Nojah kirjutada oleks veelgi, aga jutt venib kuidagi pikale ära. Et ma ka ei oska lühemalt omi mötteid edasi anda.
