vahepala

noh aklimatiseerumine toimus kiirelt. Esimene nädalavahetus oli kolm date ja pea segi. Segi neetud Chrisist. Rohkem segi kui kunagi varem. Kuna ma sel teemal eriline sulesepp pole, ei hakka siin asja üldse ära mökerdama. Lihtsalt neid meeldetalletuvaid momente on iga korraga lihtsalt rohkem. Kogu eelmise nädala kaunidusest hoolimatta on selle teemaga ikkagi vsjo nüüd. Reedel vihastas ta mind piisavalt välja ja nüüd on köik. Ta läheb peagi kolmeks nädalaks New Yorki ja Candasse käima ka. Ja eks see tule veelgi kasuks. Igaks juhuks vöiks mul möni haamriga mees kuklal passida, juhuks kui ta oma sharmiga jälle mängima hakkab. Töbras. Teistest datesidest niipalju, et üks vana tuttav, kellele pole kaua endast märku andnud, ei anna miskipärast ikka kuidagi moodi alla. Kuna oli selge, et kui poleks ta kutset vastu vötnud, oleks kodus passinud ja Chrisi järgi unistanud. Läksingi. Et mötteid mujale saada. Lollakas eks? Aga ega ma seda tohuvapohu möistlikult lahti ei oskagi seletada. Pühapäeval ka veel hoopiski miski teine teema. Üldse oli eelmine nädal see tähteseis kuidagi veider. Igasugu niisama tuttavad hakkasid huvituma, et kas mul boyfrend ka olemas ja nii. Aga kogu jandi löpptulemuseks sain vist külma ka. Igastahes nädala esimene pool olin näost valge ja väga kehva enesetundega. Palavik ja köhus keeras. Reedel tuli välja, et Chris oli sama olnud. Me vist ajame teineteise lihtsalt segi ja haigeks. Seda varemgi juhtunud kui sünkroonis äigame. Seega köige parem asi kiirelt ära löpetada. Vöi noh, ütleme nii, et ongi löpp. Minu poolt vähemalt. Liiga palju emotsioone on väistav. Kes saab aru see saab.. ebatervislik.
Töö juures oli ka ühtkomateist. Neljpäeval söime linnas koos kolleegidega öhtust. Esimest korda. Kuigi üsna vastumeelselt sai mindud, oli asi löppkokkuvöttes ikkagi väga tore. Reedel natu unisena tööle kobides lootsin, et tuleb laadna päev ka. Pörkasin esialgu Crisiga kokku, kes ka veel haigusest näost veits hall oli. Tööle jöudes tuli hoobilt tulekahjusid kustutama hakata. Täielik jama. Eks oli vist minu poolt üks viga tehtud, miks kogu see jama. Eks oli ka ühe osakonna juhataj poolt teatav asjatundmatu käitumine. Ja eks rolli mängis ka ühe divisiooni riski spetsialisti liigne egoism. No kuna tegemist on Airbus divisiooniga, siis tasub ses suhtes ka eriti ettevaatlik olla. Kuna selle teema minu ülemust reedel kohal ei olnud, tegin mis suutsin ja poliitiliselt nii korrektselt ja transparentselt kui suutsin. Ja tegelt igale körvalvaatajale peaks olema selge, et käratsemiseks pole pöhjust. Aga noh, näis mis sest saab. Sain igastahes öppetunni kätte. Lihtsalt teatd inimestega peab teatud moodi käituma.
Eks ma pean kogu jandist esmaspäeval aru andma ja eks siis kuulan ülemuse arvamuse ära. Airbus on küll konsernile köige rohkem tulu sisse toov division, aga kogu administratiivne värk toimub siiski peakontoris!
Ah üldse on need emotsioonid endiselt nii väsitavalt üles ja alla. Ma ei tea kas önneks vöi kahjuks mul on see nahk nii paks, et ... piisab.
Ah, no aga köigele lisaks käisin reedel peale tööd ka söbranna 3 nädalast poiskest kaemas. Jessver küll kui pisike. Pidin temaga veel omajagu aega hakkama saama, nii kaua kui M teist last magama pani (siuke 2 astase kanti nagi). Peremees oli jakat kaemas vahelduseks. No enam vähem sain hakkama, aga mähkude vahetamise jätsin ikka söbranna hoolde. Einoh.. nii pisikesed on nad ikka algul. Ja tuhkagi aru ei saa mis toimub.