Do one thing everyday that scares you. Väärt nöuanne eks? Ma täitsa tösimeeli üritan jälgida seda. Töö juures muidugi... enamasti. Täna sai ka nädal päris kenasti ära löpetatud.. kuigi pea viimse minutini mötlisn, et canceldan selle koosoleku ära. Tugevad ja edukad naised teevad mu eriti ebakindlaks ja närviliseks. Meestega saan paremini hakkama.  Aga väga hästi läks! Järgmine nädal jälle.. ainult nii saab oma hirmudest jagu onju.
Ah selle kuu jookusl saab kolmeks päevaks Marseisse jälle ja. No muidugi kaks täispikka stressipäeva, millesse muidugi mahub ka öhtusöök ja väga sotsiaalne olek.
See selleks, paar seika BA-st... möni asi mölgub veel meeles.
Tagasiteel läbisin lennujaama turvaväravad paljajalu, mis turvades muidugi üsna elevust tekitas. Lihtsalt  oli vaja lennujaamas löpuks plätud talvesaabaste vastu vahetada.. aga südant mul polnud sokke veel sinna vahele toppida. Nii ma siis torkasin saapad varvaste otsa.. turvaväravad läksid meelest. Igastahes tundus, et mu pölenud varbad ja jalakestesse pölenud plätu randid tekitasid üsnagi tähelepanu.  Ja polegi nii lillelapselikult lennujaamas veel esinenud.

Noja üks päev tahtsime tsäksi osta. Kahte. Oli vajalik element seal. Aga no tösimeeli ei viitsind seal raha ümber arvutamisega (1 euro = 7 pesot umbes) koguaeg tegeleda. Nii me siis sattusime kioskisse, kus tüdruk-ja-poiss müüsid. Kumbki ilmselgelt ei rääkinud sönakestki  inglise keelt. Noh küsisin siis tsäksi keha keeles, sain ka löpuks... aga ainult tänu natu ingliskeelt rääkivale vanamutile seal körval....
Ja siis öeldi hind. Noh me söbrantsiga saime mölemad aru et 16 senti. Noh mingeid sente ju maksab see tsäks, mida muud? onju? Andsin siis 50 sendise. Poiss-ja-tüdruk vaatasid nöutult. Ja korrutasid hinda uuesti. No me saime muidugi aru... peenraha probleemist seal olime juba teadlikud. Poes ja teenindusasutustes ikka taheti väiskemat raha ja täpsemat. Nojah sobrasin siis vastutulelikult rahakotis ringi ja leidsin 25 sendise.. Ulatasin siis selle talle armsasti. Tüdruk-ja-poiss ikka vaatasid nöutult otsa. Vaatasime ka otsa näoga, et noh kas tagasi pole anda. No mis seals ikka...pole hullu. Löpuks körval olev veits inglise keelt rääkiv vanamutt tölkis et 20 pesot siiski... Ma ei tea kuidas me mölemad nii mööda aru saime asjast. See lahe vanatädi veel röhutas, et no kas tahate veel miskit osta, et ma lähen kohe minema... et kasutage veel vöimalust. Ei tahtnud..