...ma olin silmini-körvuni armunud. Üle pika aja öö täis korralikku und ja meeldivat unistamist! Ma olen ikka viimasel ajal igasugu solki ja verd ja hirmu unes näinud. Ja armunud olin Märt Avandisse, tunded olid vastastikused. Aga no köik oli nii süütu ja armas. Kui keegi meid ei nänud, hoidsime käest kinni...muidu vahtisime niisama üksteist armunult ja pidevalt punastades :)) Ma küll ei tea miks Avandi, ilmselt kuna olin seda SNKT-d järgi vaadanud. Muidugi on ta ääretult andekas ja muidu ka väga sümpaatne ja arukas mees...aga no tavateadvuse juures ma just telestaare ei vaata kui huviobjekte eks :) Välja arvatud üks vöibla, Roald Johannson, tema völus miskipärast kuidagi rohkem :P Oleks pidanud äkki kaasabi osutama, kui nad siin pagulas ja immigratsiooni teemadel saadet tegid. Nimelt höikasid nad siin Müncheni eestlaste listi üleskutse, et kes tahab abistada jne. vötku ühendust. Näet siis, magasin raginaga oma vöimaluse maha..
No see selleks... väga tore oli ärgata siukse ilusa une peale. Päev laabus üldse mönusalt.
Lisaks sai eila verd ka andmas käidud ja vöeti isegi. Läks selle hemoglobiiniga önneks seekord, kuigi väga piiri peal ta ju oli. Doktor vöttis ikka mitu proovi, kuniseks normi täis sai. Ja no peale doonorlust on alati selline hea tunne.
SNKT-d vaadates kerkis üles küsimus, ega Raivo E. Tammel alksiga probleeme pole? No muidugi oli teda äge vaadata, ja ta kommentarid on ka ägedad. Aga kuidas ta üldse siukest trossi nagu Allan mängida saab, kui ta koguaeg siuke itsitaja on.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen