Rahu

Eile oli üks väga ilus päev. Mitte, et midagi erilist oleks toimunud. Pulmad vôi sünnipäev vôi ma ei teagi mis, mida suurelt kiputakse tähistama. 

Olid armsad inimesed ümber. Oli müstilisi meeldejäävaid naeratusi linna tänavailt. Oli viis tundi korralikku ajude ragistamist. Arusaamist, et seekord ma taas sellest eksamist läbi ei saa, aga nüüd tean kuhu peaks oma ajud suunama. Lihtne - asjadest on vaja aru saada, olgu mis keeles tahes.

Oli kaasaelajaid...tegelased kes on poisiga mu ellu tekkinud. Toredad inimesed. Pere niikuinii. Äi viskas mu rongijaama ja ütles veel, et kui vaja siis toovad mu linnast ära kah, et andku ainult teada. Tean juhtumit ühe teise Eesti sôbrannaga siin luxus linnas, keda ämm absoluutselt ei aktsepteerinud...lapsi, kahte poisipônni kah mitte. Nüüd kui nad on vaikselt peaaegu täiskasvanud ja ääretult tublid tegelased...nüüd siis vaikselt kergitab kulmu.  Vastik.....eriti laste suhtes. Vanaema ei salli neid...lihtsalt vist selle pärast, et juured kuskilt Eestist..Idast eks..Ja see naine oli majandus harideusega jne. Väga tubli tegelane. 

Vahepeal oli lasteaia juhataja mulle paar pilti saatnud, kus poja vahvalt teistega midagi ehitas. See lasteaia teema on jah siuke kukalt kratsima panev.... aga see oli ka rahustav. 

Peale eksamit kohtumine laheda Eesti sôbrannaga. Siis saatis mees veel pildid meie korterist, kus puitpôrandad juba maas. Imeilus!!