Uus aasta

Ema teadis rääkida hullu juttu, et alates 24. detsembrist nähtud unenäod pidavat uue aasta juhtumisi ette ennustama. Ma siis üritasin meelde jätta, hea pärast näägutada

24. dets (jaanuar 2009) - Cristiano Ronaldo viis Karepa liivarannas läbi aeroobikatreeninguid. Peale mõõdukat kargamist istusin ma kogematta ilmselt temale määratud kohale, mille peale ta mind suuremat sorti summaga trahvis. Samas aga maksis trahvi koheselt ise kinni (sularahas).

25. dets (veebruar 2009) - blackout. Ilmselt nägin unes päkapikke ja lumehelbekesi

26. dets (märts 2009) - minu toa põranda vaibas sigis hulganisti rohutirtse ja muid putukaid.

27. dets (aprill 2009) - ei mäleta

28. dets (mai 2009) - mind paluti, et ma börsil veel kuu aega töötaksin ja mingite signaalide-uurimis-ülesandega seal hakkama saaks (Fourier jne)

29. dets (juuni 2009) - lõikasin endal Tartus linnaliinibussis veenid läbi. Nii korralikult, et käelabad jäid lopendama. Edasine uni oli häiritud

Näis mis aasta teine pool toob...

2008

No tegelikult võiks siis mööduva aasta ka juba kokku ära võtta. Selleks piisabki ainult ühest sõnast: PIINLIK. Absoluutselt kõik mis sai ette võetud (mistahes valdkonnas siis) ja mis lihtsalt juhtus (ükskõik kus ja mis olekus) tundub piinlik ja tagasi mõelda nendele seikadele ei taha.
Loodetavasti tuleb järgmine aasta siiski natuke arukam ja viljakam.

sleepy as hell

magada tahaks. No nii paar päeva ühtejutti. Miskipärast on kümne päeva jooksul vist ainult üks enam vähem normaalse magamisega öö juhtunud olema. Jälle see sama jama, ei aita siin maaõhk ega alkoholist ja vervorstist koormatud organism ega miskit. Suuskama vaja minna äkki. Täna pole ka lootust unele, sest vaja emaga Tallinn läbi tiirutada ja äkki homme saab jälle koduvoodisse. Eks tuleb siis rekordiline päev torisemise ja turtsumise saatel.... Kohveiin ka puudub käeulatusest...kohutav.

Minu esimene uue aasta lubadus!

Kui ma kord jälle peaks mõnele peole julgema minna

* ma ei ürita purustada rekordit teemal "kui palju erinevaid alkoholi-sorte on võimalik ühe õhtu jooksul alla kulistada"
* ma ei kaota teadvust esimesel võimalikul hetkel peale klubisse sisenemist
* hoian eemale piljardilaudadest...ja kuulidest
* ei veeda enamus ajast (januse pilguga) baarileti taga
* ei telli korraga 1 - ? jooki, et need siis koheselt ümber ajada, et siis saaks kohe jälle sama satsi uuesti tellida. Ja jälle kiirelt ümber ajada.
* ei lõhu ära ühtegi klaasi
* hoian sõbrannal paremini silma peal
* ei tagurda kellegile pidevalt selga
* ei löö endale ühtki sinikat
* ei istu suvalisse võhivõõraid kutte täis autosse ja kamanda neid mind koju sõidutama
* ei räägi eelmainitud kuttidele kogu oma elulugu, alustades mis tähtkujust ma olen, lõpetades kus mu ema töötab
* ei jaga eelmainitud kuttidele oma telefoninumbrit
* ei jaga oma telefoninumbrit kõigile kes seda peaks küsima


jne. vististi

Soeng

Nii minul on juuksurisse aeg kinni pandud ja kui kellelgi on head nöu anda, mida teha lühikeste ja närakate (höredate) juustega, andku aga märku. Kuigi valikuvöimalused on muidugi täbarad on igat sorti ideed teretulnud :)

Jôulurahu

vôi mis iganes rahu, aga rahulikumaks on kôik jäänud küll (täiesti personaalsest vaatevinklist vaadeldes muidugi). Aga eks see ole ju asjade ja olukorra loogiline jätk. Kui varem oli blogi täis igasugu veidraid ja hullemaid peomuljeid, siis praegu....hm. ...praegu on üks pidev vigin ainult. Eks ta raske ole ju hetkel, samas naudin ma iga päev seda vöimalust siin elada ja uusi kogemusi koguda. Toona kui siin möned kuud G juures pesitsesin, siis ei tundunud see linn ja inimesed sugugi nii pönevad. Siis oli ka talvine aeg, ehk seepärast tundus köik pisut rohkem hall ja tuvisitane. Ja mul polnud siis ka ju mingit ennast öigustavat tegevust siin. Praegu on pisut teised lood. Paraku on praegu ka talv ja seega eriti välja ei kipu öhtuti vöi peale kooli. Aga sellest hoolimata näeb nii ühte kui teist. Eriliselt naudinguks argipäevale on muidugi siinne arhitektuur ja teine väga tugev tegur selle körval oleks pariisitarid muidugi. Nende lihtsa ja naiseliku elegantsi vastu ei saa küll miski ega keski. Ja huvitaval kombel öhkub neis tugevalt ikka seda nö. aadellikust. Eks pariislased on teada muidugi oma uhkuse ja arrogantsi poolest, aga prantslaste puhul tundub see arrogants kuidagi rohkem öigustatud. Näis kuna mul see vaimustus üle läheb, aga praegu vaatan ja jälgin küll huviga.
Ja muidugi teine väga tugev faktor on minu G. Töesti naudin igat öhtut temaga koos ja järjest armsamaks ta mulle saab oma söstrasilmadega ja universumi teooriatega :) Eks oskame natuke rohkem nautida ka seda aega praegu, sest küllalt teineteisest ju eemal oldud.
Kool muidugi on jama teema. Minu tase ei küüni mitte kuidagi siinse taseme lähedalegi. See on muidugi piinavalt masendav. Aga sellele on ka ju omad lihtsad lahendused olemas. Piinlikke momente jagub ka endise sagedusega igasse päeva, aga eks selliseid toredamaidki lisandub ikka ka tasapisi. Täna näiteks ühes harjutuses istus üks mu silmarööme otsustavalt minu körvale ja uuris kas mul on abi vaja ja siis alustas rahulikult ja kannatlikult seletamisega :) Kogu harjutuse vältel ta tundis ikka muret kas sain aru ja oli valmis kohe seletama jälle. Samas suutsin ma oma puterdamisega löpus jälle endast ilmselt väga veidra mulje jätte. Just "Veidrik" olekski mulle öige hüüdnimi hetkel.

Aga silmaröömu-teemast nii palju, et sel pole midagi muud millegi muuga pistmist kui just silmaröömundusega :) Ei ole sel mingeid kahtlasemaid tagamötteid ega miskit. Äärmisel juhul ehk pisike flirt :) Mul lihtsalton on vaja mingit "motivaatorit" igasse päeva ja igale poole :)
Jälle üks lisa-veidrus vist...

Natukene veel

ja siis saan koju taas. Ja seekord lausa 2ks nädalaks. Sellega seonduvalt on muidugi paanikat ka omajagu. Kuna eelmiste nädalate suur nälg on taandunud (ma ilmselt söin suure hooga paari nädala eest ette ära), siis nüüd mu eelnev plaan "jöulukus saledaks", vöiks näiteks asenduda, "jöuluks normaalseks" plaaniga. Sest pekk kurivaim imbus vahepeal igale poole kuhu pole tarvis. Nüüd oleks targem sest enne kojusöitu ja kiirelt lahti saada jälle, sest kodus ma ei anna küll ühelegi palale armu ja söön südametunnistuse piinadeta ära köik mis ette pannakse :) Seega vaja praegu sellest tekkinud rasvakihist kiirelt jälle vabaneda, enne kui ta ladestuma hakkab ja enne kui ma sellele uue ja kobedama kihi peale söön. Kuigi arvestades temperatuuri kuluks kaitsekiht ära küll. Aga no ikkagi kuidagi ebamugav. G önneks hoolib ka sellest üsna, et ta vormis püsiks, seega tegime nädalavahetusel enese liigutamisega taas algust (siin vahepeal söögiisu töusuga vähenes ekvivalentselt sporditegemise huvi). Ühesönaga nädalavahetus oli väga asjakohane. Laupäeval ostsime mulle uued dressid, kuna G seadis ultimaatumi, et tema minuga nende vanade "dresside" kaasosalusel jooksma enam ei tule. Mis mul saigi selle vastu olla, sain ilusad uued dressid endale :) Ja sellega kaasa ka motivatsiooni neid kiirelt ära proovida. Laupäeval tundus siiski niisama vedelemine mönusam, seega pühapäeval alustasime enese liigutamisega taas. Hommikul käisime ujumas ja öhtul jooksmas. Vaatab mis täna saab. Eile oli motivatsioon nöksa körgem kui praegune, aga ootan ära kui G koju tuleb, eks siis otsustab.
Paanika number 2 oleks siis muidugi kingijaht.
Natuke üle nädala on veel aega....