Katastroof

Oeee mis päev täna seljataga. Reede ka veel. Aga sellised ongi huvitavad eks. Algas sellega, et ma jäin esimesele töö intervjule pool tundi hiljaks. Ma lihtsalt eksisin ära oma linnas. Lihtsalt ajasin kohale minnes kaks paralleelset tänavat omavahel segi ja sellest juba piisas. Aru sain sellest muidugi alles hiljem. Oli jultumust ikkagi kohale minna ja mu jaoks ikkagi leiti oma 20 minutit aega. Usutletti siis pisut kiiremas korras ja mindi lahku. Ok selle koha vöib siiski körvale heita. Oleks nagu loll midagi eriti oodata, kuigi suhtlemine interviueerijatega just köige hullem polnudki. Aga no olgem ausad, selline esimene mulje!!!
Kobisin siis suures vihapilves koju, et riideid vahetada, sest seda hommikust aadressit otsides ma ikka lausa jooksin ringi…kontsakingades muidugi. Hea seegi, et seelikut selga ei toppinud. Nii et olin kogu oma ähmitäis olekule lisaks ka parajalt läbi higistunud.
Kiire kohv ja edasi rongi peale järgmisele intervjule. Suutsin veel eelnevalt rongijaamast ka kohvi kaasa haarata, sest olek oli ikkagi magamatta ja kohviisu oli kole suur... Aga selle ma suutsin muidugi rongis oma kaasistujate peale üle kallata. Köik nad olid kutid ja skandaalitsema ei hakkand, aga selle päeva „juhtumised“ hakkasid mulle juba närvile käima. Kole raske oli end taas normaalseks sundida. Järgmisele intervjule olin siis pool tundi varem juba kohal. Istusin lihtsalt päikse käes ja rahunesin. Ennast ilmutama läksin 10 minutit varem ja mis tuleb välja. Firma vastusötus ei teatud midagi sellest et kellegil minusugusel peaks sinna majja asja olema. Kusjuures päev varem ma just mötisklesin, et kas ei peaks järgi uurima, et kellega mul vestlus tuleb. Tavaliselt antakse see human resourcist ikkagi varem teada alati. Aga noh ei hakkanud vaevuma, arvasin et siukses hiigelettevöttes on nad selle oma reeglite järgi ilmselt juba kuidagi ära organiseerinud. Aga nagu näha kohale ilmudes tekkis paras kaos, sest vastuvötus ei oldud aimugi, et kus osakonnas see intervju ikkagi nüüd toimuma peaks. Mingitmoodi ikkagi jöuti asjale jälile ja ma sain oma intervjueerijatega kokku. Üks mees oli juba varem kohal, pistis mulle miskid tehnilised plaanid nina ette ja hakkas usutlema, et mida ma siis sealt välja loen. Ega ma seda mikroelektroonika teemat eriti ei armasta, aga tahes tahtmata on vaja selle jamaga aegajalt kokku puutuda. Nii et vastused läksid isegi vist üsna täppi.. Siis jöudsi suurem chef ka kohale ja jutt läks üldisemaks. Önneks töö puhul ongi vaja ainult teada nende elementide tähendust ja edasi pusida juba muuga, minu jaoks vastuvöetamaga. Noh ja nüüd jälle läheb paar nädalat vastuste ootamisega. Seega on lähinädalateks kolm varianti

a) panna hambad varna
b) teha mingit neegritööd (kui leian)
c) hakata paastuma (enesepuhastumise eesmärgil muidugi)

watever

Vähemalt leidsin endale elamise :) Nagu eelmises postituses oli mainitud, oli plaan peale eksamit peole minna. Läksime ka muidugi K-ga. Pidu oli crazy nagu ikka, kui me K-ga alkoholi kallale satume. Aga ei puudunud sel ka omad röömsamad tagajärjed. Peale pidu oli mul kaks elukoha varianti valida. Järgmine päev vaatasin kohad üle ja tegin valiku. üüri vöisin ka ise määrata :) Aga nali naljaks….elangi koos nüüd oma kahe eritreellasega (vennad) . Vot siis. Elu pakub ikka irooniat omajau. Aga see on parim korter mida ma kogu oma otsinugte ajal nägin. Värskelt renoveeritud, ruumikas, puhas ja minu toaga on balkon ühendatud ja vaade on aeda, mitte tänavale. Ülirahulik ka seega. Peaaegu kesklinnas. JA nagu ma täna kuulsin, oli ka sellele toale eelnevalt parajalt tahtjaid olnud. Vot siis, et ürita omal käel hakkama saada. Tutvused ikka loevad rohkem kui tahaks uskuda. Naiivitar. Peaks rohkem pidutsema äkki, leiaks ehk töö ka varsti.
Vaheapeal oli ka Pariis muidugi ja minu armas G. Kohtles mind tavapäraselt nagu kuninga kassi. Ja mina lihtsalt mönulesin ja taastusin. Tema on ka tegelikult kole masendunud praegu, kuna tahab tööd vahetada, aga praegusel ajal see ikka nii lihtne pole, hoolimatta sellest, et tema CV näeb üsna ahvatlev välja.
Aga tagasi tänasesse päeva. Peale seda teist intervjud eriti midagi väga hullu ei juhtunudki. Lasin endale uued vötmed teha ja vötme-mees kinkis mulle veel vötmehoidja kuna nägi et ma neid just uudistasin. Kriisi möju jälle jah. Vähemalt miskitki positiivset. Njaaah aga päeva löpuks sai üks paras ekslusiivne pidu ekslusiivse mehega, keda ma pole 6 aastat näinud, kokku lepitud……Kahe nädala pärast on advokaadihärra platsis. Ja keda ma tegelikult kaks korda üldse olengi näinud :D

Aga pealkiri sellest, et kunagi mu kallid koolivennad ristisid mind siin niimoodi. Tundub, et hakkan jälle vanu kombeid üles soojendama...