....

aeg on nii sürrealistlik... isegi seda ei oska ära määratleda kas heas vöi halvas möttes... emotsioone on nii palju ja seinast seina. ühel hetkel tömbaks end hea meelega oksa vöi viskuks auto alla, järgmisel on pea juba pilvedes ja meeled pönevusest tulvil.
see neetud telefon mängib ka mu närvidega ja ei lase könesid läbi, mis peaksid otsejoones läbi tulema! seetöttu lisaks veel möned rahutud ööd.....

When I trip, I trip with you...always

Täna mind äratati nôdliku sônumiga, et miks ma ei ela juba Mehhikos? See küsimus seisab juba oma viis aastat ôhus...
Aga üks piisk veel ja läind ma olen ka!  Pole mu karikas ka pôhjatu ... nagu vôiks arvata...

Vormi!

Hôikan siin välja ka nüüd enda motivatsiooni eesmärgil, et järgmine nädal söön ainult suppi ja juurvilja-puuvilja! Müncheni minekuks vaja kategooriliselt vormi saada. Esiteks juba lihtsalt seepärast, et pole hetke kaalguga väga rahul ja lisaks saan seal mône oma dändi-sôbraga kokku. Kah motiveeriv. Dändi-sôbrad on nimelt siuksed värvikamad. Lisaks sellele, et nad näevad super hüper head välja nii olekult kui stiililt, on nad ka targad ja edukad ja humoorikad :)  Selliseid on alati julgustav  ümberringi omada...
Nii et rasvaga vôitlusse!


Aga praegu teen veel viimse pasta ;)

O'Reilly's

mul oli ühte O'Reillyst hädasti vaheludsek vaja. Kuigi eile oli Guinessist ja VanaTallinast olek üsna hädine. Aitas ainult 17 kilomeetrit lidumist, siis sai organsimi mingil määral funkama jälle. ja god bless eesti mehi...  lähiajal selgus, et mul siin päris lähedal elab üks tösine eesti mees, kes siis meiega kaasas oli, peale vahtis ja koju ära töi. Aga kogu jant siis seepärast, et mu üks suurim joodiksöbranna oli taas Frankfurti väisamas.
Öö oli vahva ja paras upitus eneseteadvusele jälle. Siuke asi kulub alati ära eks.
Niisiis tegin reedel eriti pika töö päeva ka ja ka seetöttu oli öhtuks janu piisavalt.
Ja iirikas oli plaanis niikuinii. See nendele üle nurga O'Reillys on meil pea et kodubaar ja üha kodusemaks saab, sest tundub, et minu seisus muutus üle öö selle baari pôhikliendi, ühtlasi ka baari-vaimu, abikaasaks. Baarmanid on niikuinii sôbrad ja liigagi lahked aegajalt peaks mainima. Üks on paganama kena ka...ainult vaataks. Nonii aga sissejuhatuseks siis natukene sellest vanamehest. Tema on tösine selle baari vaim (no nagu Tartul on vaim jne). Vana jässakas, näeb päris koom oma suurte prillidega välja, aga huumor on tal tapvalt irooniline ja ta üliküüniline pilk ajab juba naeruturtsatuse kurku. Rääkimatta aktsendist muidugi. Ma vôin neid inglismaalasi pikalt suu ammuli kuulata ja imetleda. Esimene kohtumine oli, kui sôbrannadega enne klubisse minemist sealt läbi hüppasime (s.t. tavalisest ikka mônevôrra särama-löödumalt). Vanamees vaatas ja vaatas ja mainis siis et ta on mind moeajakirjas näinud, nuga hammaste vahel. See assiotsiatsioon siis ilmselt killer-meigist  mis sôbranna oli mulle ette joonistanud ja mis oli tegelt väga äge...vôi millest iganes :)) Rokem ei mäleta ka, no ja edasi olen teda absoluutsel igal seal käigul näinud ja rääkinud. Seekord ta mind päris killeriks ei tituleerinud vaid hakkas princess'ks kutsuma :) no midagi uut mu hüüdnimede kollektsiooni. See "kleine" mis siinsed enamasti kasutavad hakkas ka ära tüütama juba. No igal juhul ta jälle seltsis kellegiga baarileti taga ja me sôbrannadega pisut eemal, kui vanamehees ja kogu kamp ta ümber järsku mind pôrnitsema kukkusid. Järsku oli üks kambast mu juures ja küsis, et kas see mees on ka mu husband? Mul ei olnd üldse mitte midagi selle vastu, et selle naljaka vanamehenässi abikaasaks end tunnistada ja no ma siis vastasin,et nii on neh. Üks noorem kutt läks täitsa ähmi täis, et mis jama, 'suudelge' muidu ei uskuvat. Igaljuhul pani seal seltskonnast keegi vanem ja mônevôrra sharmantsem härra käpa kohe peale ja ega ma tast terve öö jooksul enam lahti ei saanudki. Ripendas me sabas koguaeg kaasas, aga no mul ei olnd ka miskit selle vastu. Kuigi mehel olid kindlasti lôbusamad plaanid princessiga, aga no selge see et plaanideks need ka jäid kôigest.
Väike veider vahejuhtum veel. Nimelt astus järsku sisse üks teine baarman ühest teisest baarist, mida me ka joodiksôbrannaga tihit väisasime ja seega ka sealne personaal tuttavam oli. Eesti naistele on ka tolles kohas korralik maine loodud. Ei teadnud, et need kahe meie pôhikoha tegelased omavahel ka nii väga suhtlevad. Igastahes selle teise koha külastamise jätsin mina peale  ühte tobedat vahejuhtumit sellesama baarmaniga ära. Ma ausalt öelda ei teagi, kellel toona rohkem ôigust oli, temal oli igastahes jôud ja mina jäin oma ebaôiglaselt koheldu tundega. Tervitas ja isegi mäletas ja mainis et loodetavasti me kungi naerame selle vahejuhtumi üle.... no ma naeran niikuinii juba, aga toda kohta iial enam ei plaani külastada endise intensiivsusega. Aga ta tundus kuidagi alandlik...ja seda oli tore vaadata :)

Nüüd läheb aeg jälle pisut pônevamaks, sest pisut ringi-tiirutamist on jälle plaanis. Järgmisel nädalal veel üks eksam ja siis juba Müncheni poole. Seal ju Oktoberfest käimas :)) Uuh ootan! Vanad sôbrad toredaist aegust. Môned päevad seal, siis tagaisi ja juba järgmine nädalavahetus Düsseldorf ja Kölni poolmaraton! Juhei, mitte et ma ôudsalt treenind selleks olen, aga seda pônevam on eksju. Ja siis pole see nädalake Eesti külastust ka enam kaugel. Mul nimelt koolikokkutulek ka ja suure pônevusega lähen ja vaatan, mis ja kuidas ja kes kellega jne. Ja edasi ma endiselt ei tea tuhkagi, mis must saab.

Sügis peas

Jôle värk, hommikuti on pea paks nagu kanepisuitsetajal. Ainuke iroonia, et ma ju ei suitseta!!!

Ja kus on muutused? Kus on septembrikuus-köik-on-uus??? Tahan uut linna, uut pisikest elamist, mille deko mul juba peas soojeneb. Uusi inimesi. Kus on köik see???

Ja mis on? On ainult dress asjade pärast, mida teha ei taha ja millest ilmselt ka see hirmutav ögarlus. Millel pole veel mingit piiri. Aga samm sammult eks. Shokolaadi-söltuvusest olen välja astumas. Järgmisena siis äkki portsionite suuruse vähendamine? Aga öhtud on ju aina pimedamad.... ja ühtki lohutajat läheduses pole. Viimastel päevadel on küll päike end jälle maksma pannud, aga mis sest odavast sügispäiksest...

Muide see pilt on esmakordselt mu enda repertuaarist. Tehtud St. Tropezi läheduses linnakeses kiirtoidukas. Löuna Prantsusmaal on isegi tänavaelukatel stiilsust/omanäolisust.

Veiniajastu

Sügis kuramus on käes...ja veiniajastu ka...no vähemalt seegi lohutus.
Tegin just statistikat eelmise nädala kohta ja viiel päeval seitsmest sai alkoholi tarbitud (eelmisse nädalasse jäi ju 1.september... mitte et mul sellest enam halligi oleks, lapsepölvetraumad lihtsalt).
Aga alksi siis siiski möödukalt... mul iga mööduka öhtu pärast jöledamalt hea meel. no nagu mingi möödutuse-rehab käsil.
Aga mis puhul siis? Üks ärev öhtu, mis ajas lihtsalt kohe öllet lahti korkima. Siis kohalike eestlaste kokkusaamine ja seekord tuli lausa hulgim neid kokku istuma. Peale seda hüppasme söbrantsiga veel tema naaber iirikast läbi. See on küll siuke ohtlikum koht, kuna tutvuste töttu seal see klaasike kipub ise täituma alati. Aga ka sealt sai kenasti öigel ajal lahkutud. Üks filmi-veini öhtu, "Herr Lehmann" saigi vaadatud. Kel saksa keeleset/meelest veits aimu ja huvi, siis väga soovitan! Ennem sai ka üks korralik woki-roog valmistatud, mille valmistamise kaasosaline mina küll eriti polnud jälle. Kölgutasin veiniklaasiga niisama aknal jalgu ja toetasin moraalselt. Laupäeval sai ka kohalikul veini-festil ring peale tehtud ja üht-teist mektud, järgi proovitud. Ja pühapäeva jäi siis kohalik oktoberfest :))
Köigele lisaks olen viimaste nädalatega endale paraja rasva külge öginud. Söna "öginud" köige otsesemas möttes. Mingi jant selle isuga ja eriti magusa isuga. Nüüd peab selle teemaga miskt ette vötma jälle. No ikka up and down, igal rindel ....  muidu ei oskagi ju.