Hõõgveiniaeg!

Ma teen siin ühe selginemise postituse. Kuna kahel mehel siin osakonnas oli täna sünnipäev siis sai keset kaunist tööpäeva shampat kulistatud. Ja kuna ma täna löunat sööma ka ei jöudnud siis hakkas armsasti ja kiirelt pähe. Ja nüüd ma ei oska/viitsi niivöinaa teadusega tegeleda. Täna paistab üldse üks magus teisipäev olevat. Sest peale tööd lähen prantslastega jöuluturule höögveini mekkima. Jöuluturg on siin ilus, aga no nädalavahetusel oli see küll ilmselgelt ülerahvastatud. Näis kas nädala sees läheb paremini.

Muidu on köik tsikibriki. Löputöö teemale pole ma ikka veel päris pihta saanud…no aga ma tegelen sellega. Tegelemeist segab natuke see, et köik ümberringi on nii targad ja ma ei julge igat jama küsida…peab ennem ikka kole korralikult läbi ja järgi mötlema kui oma suud üldse lahti teha. Tobe see siuke mentaliteet, aga no ma ei saa sellest lahti ka kuidagi. Ja mul on pöhimötteliselt jälle kaks juhendajat ja mölemad on noored ja mölemad on täitsa toredad ka. Sai juba tegelikult eelmine nädal ka öhtustamas ja öllel nendega pluss ühe kauni ex-löputöökirjutajaga käidud.  

Linna naudid täie röömuga. Nädalavahetused on sellised tasakaalustavad nädala ragistamistele olnud. Ega mul neid siin palju ju veel polegi olnud iseenesest, üleelmisel sai kokteilitatud hoolega ja üks öhtu mexico teine mingis itaalia kohas säärt näidatud ja muidu skooritud. Viimasesse läheks teinekordgi, kuna asi nii itaalia keskne oli, oli ka kogu atmosfäär palju hoogsam ja sulanduvam. Eelmisel nädalavahetusel oli asi eesti kesksem, kuna toimus siinne eestlaste jöulupidu. Rahvast oli oma sadakond koos, igas vanuses. Pärast sai siuksemate sarnastematega veel kuskil lokaalis veinitatud.  Köik on siiamaani püsinud ilus ja piirides :)  

Ja mul on hea meel, et Chris ka siin ringi tolgendab. Tema küll kolmandal korrusel, mina esimesel, aga eelmine nädal pörkasin temaga iga päev kokku. Ta on siuke täielik mitte-tüüpiline-saklsane, seega löbu laialt. Ainuke jama, et ta on köigele lisaks ka neetult ilus mees. Ok, järgmine üritus töösse pühenduda!

Ps! Eesti piletid on ostetud! 

Elekter

Ôhk säriseb elektrist! Peaaegu nädal aega Münchenis oldud ja naudin igat momenti. Kuigi egas see tulemine ka teab mis libe ju polnud. Ja kôik need hüvasti jätmised viimasel nädalal. Kogu kupatus läks jälle nii kiirelt ja viimsel minutil, et pea käib siiamaani ringi. Eelmisel reedel sai veel viimse lubatud minutini tööd rabatud. Viimane vestlus ülemustega, tagasiside saadud ja antud. Täiesti viimsel sekundil, vôi no ôigemini -15ndal minutil  sai veel personali osakonnale jälile ja sai oma kaardid värgid ära antud. Mul oli tegelt päris nutt kurgus ära minnes, aga eks see vist seepärast ka, et magatud ka see viimane nädal teab mis ei saanud. Aga on ju facebook, nüüd kus töösuhteid enam pole :) Lisaks lemmik-bossile, lisas ka osakonna juhataja mind oma sôpruskonda. ülla-ülla see hakkab juba reegliksm uutuma. Börsilt lahkudes tundis tollane osaknna juhataja ka mönda aega veel huvi, et kuidas elud-olud. Reede öhtul hakkasin siis oma kodinaid kokku pakkima ja laupäeval minek. Elukohast ma nii nutt kurgus ei lahkunud, lihtsalt sôbralikult. Ja Müncheni poole, teadmatta veel kuidas kôik siin toimima hakkab. Polnud mul ju veel 100% kindlat elukohtagi. Oli ainult paar üsna lahtist varianti. Ja seetôttu olengi üli-ülitänulik sôbrannale, kes mind oma kodinatega Münchenisse transportis ja teisele sôbrannale, kelle juures paar esimest ööd peatuda sain. Esmaspäeval siis uus töökoht ja elukohaga läks ka ônneks ikkagi ja teisipäeval kolisin siis oma uude kohta ümber. Naine kes enda juures tuba üürib on siuke bio-inimene, elamine on ilus puhas ruumikas, elukoht ilusas linnaosas, ainult et kesklinna on pisut sôitlemist. Ja täna nägin, et isegi turg on ümber nukka. See küll ainult reede pärastlôunati aga seegi tore, saab värskemat kraami. Töökoht senimaani on enam vähem ok, lôputöö teema muidugi tundub keeruline nagu jôle, aga mul on kaks juhendajat kohapeal ja paistavad siuksed toredad olevat. Ja hunnik geeniuseid ümberringi, äkki motiveerib. Linna ka juba nati uudistatud. Selle eesti sôbrannaga on juba ujumas ja saunas käidud, siis kokteilitamas üks ôhtu, kolmapäeva jäi veel üks shiki-miki after-work üritus, kuha ma Chrisi ka kaasa haarasin. No nagu sôbrantsile kombeks, oli see ka siuke üle Müncheni kôige peenem seda laadi üritus vist. Mitte et siuksed üritused mu lemmikumad oleks, ülbed mehed ja shikid naised. Ma tegelt neid viimaseid nende  hundipilksete pintsaklipslaste kôrval tähele panna ei jôudnudki. Üritus ürituseks, meil omakeski oli igastahes tore. 

Ja siis see särakas...siiamaani toibun ja ei saa maailmast kohati üldse enam aru..ja endast ka mitte. Aga no ju see peapööritus veel kogu nendest muutustest ka veel vôimendab seda elektrilööki. 

Mahalammutatud eneseteadvus vaja jälle samm sammult korda saada.   

Arstil

ma käisin täna lôpus kôriarsti juures ära. Arsti juurde satun üldjuhul üliharva ja enamasti ekstreemsetel pôhjustel. Minu nö perearst on mind näinud korral kui mul läksid huuled üheks suureks villiks kätte ära (aga see oli peale suusatamist ja suurt tüli G-ga, nii et pöhjuseid oli valikuliselt). Lihtsalt ma ei saanud ju siukse näoga tööle/kooli minna ja oli töendit vaja seepärast läksin apteegi asemel arstile. Siis oma varvastega peale maratoni ja löpuks oli jälle niisama arstitöendit vaja, sest ma ei viitsind eksamile minna. Aga kuna mul see poomistunne on kestnud juba mitu aastat ja nüüdseks on see juba iga päev kallal, siis tôin selle pôhjusena lagedale. Tôendi sain ja suunamise ka ja niisiiis täna käisin spetsialisti juures ära. Doktor tegi kahe minutiga asja selgeks. Nii kui lôuad pärani ajasin, kamandas ta need kinni ja hakkas hoopiski nina uurima. Ja jama ongi hoopiski seal! Seda öeldes, meenus mulle ka üks artikkel kuskil "yks'is" (vist) kellegi auväärse professiori-teadlase poolt, kes nüüdseks vist juba surnud. Aga seal ta rääkis pöhjamaalase kitsastest nina-ma ei tea -söörmetest vöi asjadest, millest pidevat igsaugu probleemid tegelikult alguse saama. Miskipärast oli see mulle meeldejäänud. Ja see olevat nüüd minu kôris-nöörimise pôhjus ka. Kuna nina ei funksi eriti korrapäraselt, on kogu "hingamis-raskus" köril.. Lisaks selgitas ta muu käigus ka täiesti ära mu meeletu janu viimasel ajal. Niisama ma seda tähele ei pannudki, aga külas olles just. Pooleteise liitrised veepudelid kaovad märkamatult mu vaesesse kôrisse ja mul ongi tôesti koguaeg janu. Kurk on järjepidevalt kuiv. Vot siis. Nüüd vaja siis väike op ühes ninasöörmes teha lasta ja teises vist körvetatakse lihtsalt miskit. Eks ma vötan selle asja Münchenis ilmselt käsile, saab kägistamis-tundest lahti!!