jou

(no muud pealkirja ei tulnd pähe)

ebastabiilsemad lapsed tulevad lagunenud peredest. just telekast kuulsin. ega ei oska seda stabiilsust taga unistada küll jah. kuigi nii emotsionaalselt väsitav on ka see enese ühest kohast teise rebimine. nali naljaks, aga mul oli täna töölt ära minnes nii nukker tunne, et ma ei näegi oma kolleege ja tuttavamaks saanud osakonnakaaslasi kolm nädalat enam mitte. jah kui teised öhkavad kergendatult, et saab töökollektiivist pisut puhkust, siis mul on vastupidi. ma just hakkasin nende köigiga ära  harjuma. no pisar tikkus silma ära minnes :)) Edouardi igatsus on juba praegu kallal. Üha enam selgub ühiseid huvisi, armastusi. No näiteks Prantsusmaa ja alkohol. Tema käib ka iga suvi prantsuse rivieeras perega suvitamas, aga Cannis siis...kivi viske kaugusel. Lisaks naudib ka seda veini, juustu ja baguetti ühiskonda nii kui vähegi vöimalik. nu ja nii edasi. täna öpetasin talle "head uut aastat" selgeks, ise tahtis...aga viskas selle peale üsna kohe käega kah. arvata vöib :) ma ikka soovisin omale kombekohaselt jälle snovöm gorod talle. korra astusin ämbrisse ja nüüd on see viga külge jäänud.
Aga jah kollektiiviga hakkan harjuma, kuigi see on hoopiski teistmoodi kui eelmine. Doktorid koos ja just insenerid ja loomulikult väga mehine. Sellised nooremad on veel veits ettevaatlikud (enamus). Aga niimoodi kahesilma vahele suhtlema jäädes, milles ma ise ka end pisut kindlamana tunnen, on enamuste jää juba sulanud. Ja juba pisut vanemad ja targemad ja kogenumad on niikuinii isalikult abivalmid ja toredad.  Mulle kulub igasugune mehine tugi hetkel ära :) Ja mina...üritan oma näljast pilku vaka alla hoida..kuigi olgem ausad, meeste vaist on mönevörra teravamlt välja arenenud.
niih kogu selle algava-puhkuse-hala körvalt tekib ka vaikselt ikkagi kojusöidu pönevus hinge. eriti pönev on see muidugi hetke jälle üsna mitte stabiilse lennuliikluse töttu. kui lumi taas sadama ei kavatse hakata, siis olen homme öhtul Tallinnas!!! kohvrid pakin homme. täna joon veini!

ja praegu kuulsin veel ühte tarkusetera...iga unistuse kättesaamine on unistuse surm

Nii. Vahepealsest pisut. Ei teagi kust see ots ripakile jäi. Aga vahepeal on siis teoreetiliselt jöuludesse sisse elatud...  Lund on siin ka juba oma kolm nädalat päris korralikult maas ja paksu pahandust teinud, nagu üldse kogu Euroopas. Kolmapäeval ma teoreetilsielt peaks ka lendama, näis kuidas lennuliiklusega siis lood. Jöuluturud kesklinnas on eeskujulikult läbikäidud ja Tollwood ka. See on siis siinne talvine Oktoberfest. Sinnasamma platsile on suured telgid üleslöödud igasugu vöimalike söögi-joogi-bändide-laatadega. See siis rohkem kohalikele, pole nii turistidest ummistatud nagu sügisene fest. Ühesönaga  tsirkust siin rahvale pakutakse kogu raha eest ja muidugi teenitakse selle pealt veelgi rohkem tagasi. Firmal oli ka jöulupidu, siis kogu osakonnale, s.t. oma sadakonnale inimesele oli siis restorani öhtu misks typisch bayeri kohas. Mulle see rikkalik talupoja köök muidugi sobib. Seda sümpaatiat on mu kintsud ka muidugi pungil, kuigi olen siin üritanud enamvähem möistlikult süüa, no vähemalt möistlikel aegadel, et mitte ennem magama minemist ja nii. aga tunne on tünn. eks midagi vaja ette vötta, aga no peale jöule eks. ja mingi füüsiline tegevus ka vaja välja möelda. Ma siis vapralt olen küll korra nädalati jooksma  jöudnud, sest mul on siin mets 5 minuti visata. jajah isegi lumega. Siuke kangelase tunne on küll peal hangede vahel ringi lipata, aga vaja ikka end metsikumat moodi ennem motiveerida küll. kuigi kui päris aus olla, siis mulle meeldib isegi. Tava-jooksmine hakkabki ära tüütama. Lihtsalt tihedamini vajaks liigutada end.
Paar fänsit pidu ka seljataga. Viimane, Filmcasinos, kuhu siis söbrannaga sai mindud ja Chris ka viimsel minutil kaasa haaratud, möjus küll eneseteadvusele pigem negatiivses suunas. Ma isegi ei tea miks, vöibla seetöttu et ma löppkokkuvöttes koduteel täiesti ära eksisin, ühelegi taxole ka pihta ei saanud ja löpuks jöudsin küll koju, aga vahepeal kleepus külge üks jeemenlane vöi miskit taolist, kes lahkelt marihuaanat suitsetama kutsus (tema juurde muidugi)...ja siis üks türklane, kes ei saanud aru, miks ma üksi koju lähen ja ühtki meest kuskilt kaasa pole haaranud, pakkudes ennast muidugi lahkelt tingimusteta sexpartneriks sealjuures.  väkk. Ja kui ma talle löpuks juba päris tigedalt selgeks tegin, et  ta vöib mind ju edasi saata, aga minu juurde ärgu küll lootku sisse saadagi (ta nimelt tuli lisaks köigele veel välja jutuga, et puhkaks paar minutit mu juures jalga). Mis talle ilselt ei meeldinud ja hakkas hoopis siukest juttu ajama, et ma peaks önnelik olema ja ilmselt temast siiski hästi arvama, et ta minu abitust kuskil hämaramas kohas ära ei kasutanud. olallala. siuke idiootide öö siis.  samas...ilmse nende kahe tolguse abita poleks ma üldse koju jöudnudki. Aga külma sain korralikult, öhk oli siin ka mönda aega ikka päris päris jäine. Chrisiga miskipärast jäi ka kuidagi halb maik suhu...ja ma ei teagi üldse miks...vöi ei mäleta. Lisaks ma läksin järgmisel päev masendusest jooksma ja ülejärgmine päev tööle minnes sain ka jälle bussi oodates korralikult külma. Nii et palavik vist tahtis hakata vöimust vötma. Aga no mu tubli küüslaugu, sidruni ja ingveriga karastatud organism ei lasknud ikka mingeid patsille ligi.
Filme olen ka vahepeal möningaid vaadanud. Tundus et see "Eat pray love" tuleb ilmtingimatta ära vaadata, nii üleüldise kultuursuse möttes. tjah, no ma oletan et raamat on parem. mis mind ei pane küll eriti töttama seda lugema. pealegi jöudsin selgusele, et Julia Robertsit ei kannata ma ju tegelt üldse. önneks ma pole palju tema filme vaadanud ka. "Social network", noh see oli törts parem  (no minu arvates), aga ega sellest ka suurt miskit ei mäleta enam. nüüd siin paar viimast vanemat filmi vaadatud, mis tegelt pugesid rohkem meeltesse, üks siis "factory girl" ühest Andy Warhol'i muusast ja no temast endast ka ikka. Ja siis "Blow" ka tösielule pöhinev, ühest aegade suurimast narkotiilerist siis. vöi no vähemalt 70ndate kandis ühest suurimast.
Töö juures on köik juba jöulumeelestatud ja suurt pingelsit seal vist enam ei toimu. Muide mul on oma sunshine ka ju tekkinud viimaste nädalatega. no siuke kes motiveerib pisut rohkem tööle minema ja nii...mitte et mul sellest motivatsioonist veel puudust oleks muidugi. Aga peale temaga paari söna jutuajamist on päeval kohe röömsam mekk juures. Üks vene mees Eduard :)  Tundub, et tema otisb ka minuga suhtlemist, sest ma pakun, et talle ka ei piisa ainult sellest mehisest seltskonnast seal ja kindlasti ma pole ka nii saksapäraselt pedant...pigem liigagi laadna. suhtleja on ta hea, kuigi tundub, et ka paras geenius....aga köik geeniused ei pea ka omaette hoidma ju eksju. kuskilt Siberi tagant uuralite kandist päris, ja Moskvas pluss pool euroopat läbi-öppinud. Nasa juures töödanud, ja siis nüüd otsapidi Münchenisse end istutanud ja juba 11-12 aastat siin. Selge see töö ju atraktiivne ja pealegi pere ka juba. Mis sa enam nii väga ringi tiirutad niimoodi. Minu jaoks on tal ka alati mingi magus näks pöuest vötta ja kohvikapsleid jagab ta ka mulle alati, kuna need armsad nespresso-värgid telliti ja jaotati just enne minu tulekut ära, siis ma teoreetiliselt peaks mönda aega kuival olema. Aga siiamaani olen erinevaid allikaid pidi ikka varustatuna püsinud. No tema on muidugi köige suurem sponsor.  See armas Nespresso kohvimasin oleks üks mu soov jöuluvanale. Järgmisena oleks veel prilldi näiteks. Midagi oli veel, aga ei mäleta enam. Ahja parfüüm, ultraviolet. minu jaoks on see talveks üks lemmikumaid lahendusi. Ma juba oma 10 aastat vist selle lummuses püsinud, kuigi ega ma seda ehk ühe pudeli ainult tarbinud olen.

Tervist

Mul on emotsioonid keset tööpäeva körgel laes, seetöttu rahustan end pisut kirjutamisega jälle. Täna on terve päev igasugu toredaid kokkupörkamisi olnud. Alates kella 7st umbes. Vastupidiselt eilsele päevale, mis oli siuke morn, sest esiteks ma olin väsinud üleeilsest linna peal höögveinitamisest ja teiseks oli mahasadanud lumehangede töttu igal pool liikluses närviajavat segadust omajagu. Höögveinitamisest nii palju, et lisaks prantslastele oli kambas ka paar sakslast ja austraallane, nii et polnud hullu, asi oli siiski rohkem tasakaalustatud. Öhtu oli vahva, mehed (ja just sakslased) ostsid ja jöid, naised lihtsalt jöid. Selle  peab lihtsalt ära mainima, sest kel sakslastega kokkupuudet on olnud, siis teavad et siin see maksmise-värk on väga tasakaalustatud. Ei ole nii enesestmöistetav, et mehed maksavad, rohkem nagu köik vördselt ja igavene arvutamine käib koguaeg. Selles on muidugi üli-emantsipeerunud saksa naised süüdi. Aga ma olen ju harjunud machode eesti meestega vöi siis G-ga, kellele lihtsalt käib au pihta kui naine peaks maksma. Igastahes oli meeleolukas öhtu, sai joodud mingit rummi-kuuma jooki ja höögveini ja peale kolmandat drinki hakkas meeleolu juba ülemeelikuks minema. Aga önneks hakati jöululaate sulgema ka ja kobiti ikka koju ära. Pealegi köik ju tööinimesed, ka samast firmast, lihtsalt Eurocopteri poole pealt (siin on neid eriharusid palju). Minu jaoks oli peale ühe inimese köik uued näod ja seega elevust kui palju. Täna hommikul pörkasingi tööle söites ühe sümpaatsega sealt kambast kokku. Alati tore kellegi seltsis päeva alustada eks. Löunat käisin Chrisiga söömas, kellega lihtsalt on alati nii löbus. Temaga ma vöingi olla just siuke ludri nagu ma olen, ei pea mingit rolli mängima, ja eks see olegi köige toredam. Siis pörkasin veel kassas ühe ammuse nö tuttavaga kokku. Jäime mölemad üksteist pörnitsema, olles mitte eriti kindlad, kas tunneme vöi mitte. Löpuks ta keeras ikka ümber ja tuli mu juurde ja uuris, et kas me teame äkki teineteist, et kuidagi tutavlik nägu. Kuna minul oli selleks hekteks pilt selgem ja mainisin et tegin temaga samas osakonnas praktikat, siis meenus talle ka et Eestist jne. Peale söömist pöikasime Chrisiga veel kohvikusse ja seal sain paari Chrisi söbraga tuttavaks. Nimelt mul ei juhtu siukest asja küll tihti, aga praegu ju FB ajastu, ja seda söpra ma olin ta piltidel juba varem tähele pannud ja nähes et ta töötab veel samas firmas kuidagi möelnud et vöiks ju juhtuda et tutvuks vöi nii. Mönda inimest nähes lihtsalt tekib kohe siuke tundmus, et temaga peab kuidagi kontakti saama/leidma. No jutt siuke pubekalik, aga parem ikka kui keskeakriis onju? Mul tegelikult siuke tundmus, et peaks tuttavaks saama (lihtsalt piltide alusel) siiamaani ainult kahe inimesega olnud. Teisega (üks inglane)  tutvumine seiasab veel ees :) Aga kogu sellest teemast lihtsalt nii palju seetöttu, et ma hetkel olen siuksel kohanemise-sisse elamise lainel ja selge see et vaatad laiema haardega ja avasilmsemalt ringi eksju.

Ah ja peale löunaeinet toimus veel osakonna siseselt üks ettekande-ring kohvi ja koogiga. Nimelt üritatakse siin juurutada kommet, et erinevad teamid kannavad kogu osakonnale ette, et millega hetkel täpsemalt tegeletakse ja selgitatakse teemat pisut rohkem jne. Minu jaoks väga kasulik igastahes, sest ma sumpan ikka veel üsna udus ringi. No tänane teema oli Ariane mootorid ja sellega seonduvate paameetrite, nagu näiteks röhu-muutumiskiirus ja soojustihedus jne. optimeerimisest. Mulle täiesti X-teema, aga kuna nende mootori-töhususe testide tulemustega mina pean manipuleerima, siis on ikkagi kasulik teada. Ariane 5 muide  lennutas reedel oma 40 satelliidi orbiidile :)

Aga pöhimötteliselt ma olen tervislik nagu purikas ;) Nimelt tundus paar nädalat tagasi, et jöudu on päeva kohta kuidagi liiga vähe ja öhtuks olen läbi nagu läti latikas. Ja üldse söin valimatult ja vabalt jälle, mis minu puhul tähendabki pooleldi ögardlust. Nii et vaja oli end ohjesse käristada taas, tahaks ju ikka röösa ja rasvavaba püsida onju, isegi talvel. Nii et menüüs on rohkesti sidrunit, köögi-puuvilja, ingver, mesi ja küüslauk ka (aga see rohkem niisama tugevdamiseks ja ennetamiseks), pluss hommikust olen ka terve see nädal suutnud süüa, kuigi äratus on üüratult vara. Ikka puder meega ja kuivatatud puuviljadega. Kuigi mul peale hommikusöömist mönda aega siuke südame-paha tunne (mistöttu ma hommikut enamasti ei söögi), aga pöhimötteliselt annab see ikka päevale jöudu juurde küll vist. No usume vähemalt targemaid siis.