Kurnjau

 (muud pealkirja ei tulnud pähe).

aeg on nii huvitav viimsel ajal ja meel on nii romantiliselt meelestatud. See vöibolla pisut ka seepärast, et maa  on nüüd valge ja muinasjutuline. Vôi tegelikullt on see juba kestnud viimased kuud. Talv pole aeg kergemeelsuseks ja spontaansuseks. Nii et enam pole mötet loota, et igasugu kutsete peale tormijooksu linna peale kihutaks. Peab ikka neetult hea pöhjus olema. Itaalia-poiskest on juba mitu nädalavahetust törjutud. Sel nädalavahetusel ma valetasin end kenasti haigeks näiteks. Eile sain küll peale tööd ühe suvise tüübiga kokku, kellega suhtlemine läks vahepeal natu jahedaks ja imelikuks kätte ära. Sai nimelt pisut seda söpruse piirjoont ületatud, mida ei oleks aga pidanud tegema. See oli tegelt algusest peale juba selge, aga no siis oli suvi.. seikluste ja pöneva ja muu siukse aeg. No suvi oli töesti tormine. Täitsa kohe veider meenutada. Aga selle söbraga sai vist söprussuhe taas korda silutud ja no minu jaoks on väheamlt asi korras jälle.
Praegu on aga pea nii ilusaid mötteid täis ja pungil lausa. Pole lihtsalt kedagi korralkku kellega neid mötteid teostama asuda. Ei tundu nagu, et tuleks ka. Ja köige metsikumalt ei pöe ka önneks selle pärast. Töö on pönev ja see ongi hetkel esmastähtis. Eelmine nädal oli veelgi tihedam, informatiivsem ja tutvusterohkem. Nimelt olid kolm päeva täidetud täielikult koosolekutega. Üks päev neist örnas pohmakas. Nimelt oli nädala algul eesti tibi veel siin ja oli talle ju linna vaja ikka tutvustada, mis kujunes üsna löbusaks löppkokkuvöttes. Koosolekud siis - üks päev minule väga asjakohase teema steering board, terve päev otsa. Muidugi väga kasulik juba info ja inimeste suhtes. Sest pooled kohalolijad olid just Prantsusmaalt, ja just nendega tuleb mul tulevikus koostööd tegema hakata ja tihedamalt suhtlema. Teine päev oli miski leadership  koosolek päev-läbi, kuhu siis taaskord mind kaasa haarati. Seal olid juba suuremad ja tugevamad nii Airbus, Eurocopter kui Cassidianist koos, samuti enamus Prantsusmaalt. Aga ka nendega tuleb tulevikus asja teha. Need tegelased olid ka jôlulu-söömaajal kohal, kus siis läks see suhtlemine veits tööraamidest välja ja mönusamaks. No koosolekuajal vahtisin mina niikuinii enamus ajast meeste suu sisse ja üritasin erinevatesse aktsentidesse sisse end sulanduda. Ei ole lihtne päev läbi orienteeruda prantsuse, hispaania, saksa ja vist hollandlase inglise keele aktsentide vahel ja üritada sealt infot välja lugeda sönavaras mis veel veits vööras. Aga siuke külma ja vöörasse vette viskamine öpeta ju köige kiiremini ujuma eks.  Igastahes olen oodatud Marseisse ja Toulousi ka juba, ja môlemisse on jaanuaris ja veebruaris ilmselt minek ka. Nii et asjad lähevad aina pönevamaks. Ja endaga on vaja hakata korralikult tööd tegema ja vaeva nägema. Aga motivatsioon on ka täiesti korralikult olemas.
Jôulu-söömaajast veel nii palju, et sai täiesti huupi väga mönusad asjad ära proovitud. Nagu näiteks kastanisupp, super-hüper hea! Ja siis miski Petersfisch, ka väga hea. Tont teab mis kala see siis on. Aga juures oli veel zuccinirullid mingi tangupudrusarnane, mida ma ka iial nii heas esituses söönud pole.
Aga tööl on tore. Lisaks kôigele uuele on asi ikkagi väga koduseks ka muutunud. Ja tuttavaid on sealt ju erinevate allikate kaudu nii palju igasugu erinevades osakondades.. kes innovation-workis, kes supply managemendis, kes controllingus jne. 

Aga kui nüüd sujuvalt ikkagi jälle sinna meestemaailma sukelduda, siis kuidagi suureks röömuks on neid meeldivaid hoolitseijaid ja tähelepanelikke ju ümberringi küll. Vene tsentelmen viis mu näiteks eile löunaks sushitama. Me nüüd töötame ju taaskord lähestikku ja tegin talle lihtsalt ettepaneku koos löunatada. Aga ju siis talle kantiine ei pakkunud huvi. Väga heasse kohta viis, väärt info taas. Üldse on ta endiselt nii armas ja hoolitsev. Lisaks käisin täna Mike'ga söömas taas. Kuigi esimesest nö kohtumisest jäi mul temast kuidagi ülbe ja siuke mitte-midagi ütlev mulje. Aga selle esmasmulje tuhmistas tema poolt väga särava naeratuse kinkimine, kui töö ruumides temast ükspäev mööda tuhisesin. Ja peale tänast löunasööki muutus teine veelgi sümpaatsemaks. Siinkohal ei tasu muidugi taas mingeid fantaasiaid viljelema hakata, ma ei oska isegi ta vanust kuidagimoodi paika panna. aga tal on kaks last. Igastahes tundub et üks tore uus tuttav on juures.
Oi ja vanemalt härralt Istanbulist  tuli täna ettepanek järgmisena Londonis kokku saada. Ma isegi ei saa aru kust pörgust ta tuleb siukesele ideele üldse..  peale minu eelmisekordset täiesti ülbet käitumist. Kindlasti ka seepärast vööram linn, kust pole nii lihtne järsku minema haihtuda ja endast mönda aega heast peast mitte märku anda. Kuidas tahab keegi pele sellist käitumist sinuga üldse suhelda veel. Ma küll ei suhtleks. Lisaks sellele pörkasin eile tööle minnes kauni Chrisiga ka kokku. No tal on miski ölleköht ette kasvanud... ehk seepärast, et jättis suitsetamise maha. Üldse paistis teine kuidagi rääbakam, vörreldes sellega kui teda viimati nägin (mis oli küll miski 7-8 kuud tagasi, ojeerum). Aga kaunis on ta ikka va dändi. Ja eriti tema iroonia-meel. Hea meel oli teda ikkagi taas näha. Ja tahaks veelgi. Aga temalt üsna ilmselgelt mingit ettepanekut ei maksa oodata. Nii, et kui ise vötan asja käsile, aga näis kuidas ma järgmisel aastal meelestatud olen.
Paar päeva tagasi tuli ka sönum mingilt väga ammuselt, täiesti ära unustatud, tuttavalt, et mötleb endiselt.. ja tahab külla tulla. Ja just vöttis Dhruv ka ühendust, et me peame rääkima. Temaga pole suvest saati pöhimötteliselt rääkinud. Uuris küll korraks, et miks ma teda vihkan. Mingi hetk ma töesti vist vihkasin.. nüüd mul kama-kaks jälle. Huvitav siis millest ta rääkida tahab... samas ta minuga kasutaki alati seda MUST vormi :) Ja Mustang olen ma ka endiselt.
Ujee nüüd sai küll ju paras list kokku ...

Mul läks hetkeks meel nii härdaks kätte. Isegi, et ärkamine toimus väikse peavalu saatel. Pea valutab mul ikka ôige harva. Ei teagi kas oli see nüüd eilsest paarist klaasist punaveinist vôi väljastab organism litsalt toksilisi mürke. No ma otsustasin viimase kasuks, sest see lisab ikka asjale kasuteguri juurde ja asi tundub juba positiivsem. Lisaks sellele hommikul rulood üles kruttides, avanes mulle seal ilus valge vaatepilt! Esimene lumi on alati eriline, tee mis tahad. Ja lumeräitsakad langevad muudkui edukalt edasi. Muidugi sadas ka sel päeval siin korraks lund, kui Eestiski lumi maha sadas, aga see oli max pool tundi vist ja sulas muidugi kohe ära. Aga see 5 minutit mis ma väljas olin, oli piisav et mind parajaks lumememmeks voolida.
lisaks tuleb täna üks sôbrants Eestist külla. Eks siuksed asjad too alati korralikult koduhôngu meeltesse jälle. Kook on valmis :) Nüüd vaja kiirelt tuba ära koristada!
Nädalast endast ma kirjutan aga ehk hiljem, nii palju toredaid emotsioone täis. Kui môni topmanager vötab sinu jaoks nii palju aega, ja köik on nii meeldivad ja viisakad. Peale nädalat aega tunnen end juba üsna koduselt. Järgmine nädal läheb veel pönevamaks, jöulupidu tulemas. Lisaks sain veel oma vene tsentelmeniga jälle jutule ja sai üks öhtu jälle restorani väisatud ja see ameeriklane Mike sai ka ära tutvutud. Kuigi virtuaalsel moel sain temaga jutule ja tuleb välja et tüübi kontor on peagu otse minu all hetkel. Kohvi temagagi. Lisaks kohtusin eilsel  ülefirmalisel jöuluüritusel, kus CEO ise
köne pidas. Olgu siis öeldud, et ta on prantslane ja istub enamasti ikkagi Pariisi kontoris. Aga uuel aastal on uued valimised ja karta on, et Airbusi CEO vötab kogu konserni kenasti üle.
Nojah see selleks. Ma nüüd koristama!

Done

Päev läbi. meeleolu leplikum ja pea taas pilvedes. Eks vaikselt hakkab väike ärevus tekkima ka homse suhtes. Vôi teab kas nüüd ärevus, sellist sorti ärevused on juba vaikselt maha lihvitud, aga no lihtsalt palju uut jälle. Mis on muidugi pônev. Lisaks on mul firmas juba üks lôunasöök soolas kellegi ameeriklasega, aga see on juba pikem jutt. Ehk jöuab sel nädalal juba. Peaasi et start oleks tegus ja aktiivne.
Üldse, väga palju on muuta ja väga palju teha ja paika panna. Asjad lasua röögivad reguleerimise järele.
Ja koduigatsus tuli peale. Ootan juba lendu!!!

Püha päev

Pühapäeviti oli mul varajasemast ajast tihtilugu igavusest meel mürgine ja depressiivne. Päris kaua aega pole sellist asja olnud, aga täna siis taaskord. Vôibolla hall ja tormine ilm väljas omas oma môju. kindlasti andis oma panuse ka veits magamatta öö. Muremôtted läksid muudkui vennaraasu peale. Väike venna, kes loodetavasti on lôpuks ôigel teel, aga oskus muret avaldada kôigile on tal eeskujulikult olemas. No väike ta ka mudugi oma pea 2 meetri juures enam pole. Vahel môtlen, et äkki minu psühhopaatlikud mängud temaga lapsepôlves on ta siukestesse segapundardesse viinud. Mu lemmiktegevus oli muidugi teda vanaemaks riietada vôi lihtsalt môneks eredaks daamikd ja siis ennast pool-surnuks irvitada. Ja mônikord kui ma selle pesamuna peale eriti tige olin, môtlesin ta raisa ära mürgitada... pesupulbriga. Mitte, et see isegi pesupulbrit selliste môtetega kunagi kätte oleks vôtkud, aga idee iseenesest...  no ja nii edasi.
Ah aga mis siin ikka süüdistada, vaevalt see miksit aitab eks.
Aga no täna. Esiteks ajas mu südame pahaks pisut môtlemine eilsele siinsele eestlaste jôulupeole. Ôigemini vist kompanjon. üks oli minu meelest ainult söögi peale väljas. Seda oli peaaegu, et valus vaadata, kuidas ta peale seda ametlikku osa toidulaua juurde tormas, et kiirelt oma taldrik täis kühveldada ja siis seda mehise kiirusega alla ôgida. Sellist ôgimist on juba niisama kole vaadata, eriti muidugi naiste puhul. Ja eriti naljakas on seda vaadelda nö tibi puhul, kelle suurimaks elu-küsimuseks tegelikult ongi vist hea välja näha... vôi siis lapsi saada. vöi no midagi sinna vahepeale. Vahel on raske küll üdinisti ühist keelt leida.. aga vähemalt ühine emakeel seo omajagu. Nii lihtne see tegelikult on...ja valikuvariante on vähe. ja pirtsutada vöib ainult mönel harval pühapäeval.
Igastahes oli üritus ju iseenesest ok, aga rohkem siuke perekeskne. olid kohal siis kas raugad vöi noored pered kogu oma kisakörikarjaga... sest jöuluvana oli ka oma hädise habemega plaanis. siukseid minusuguseid vahepealseid töllerdajaid oli vähe. ja suurt segunemist ei toimunud, kuigi oleks ju vöinud..
Turtsusin veel teise söbrannaga, kes üldse ei saanud aru mida ma ütlesin. Äkki väljednasin ka end segaselt, kui edastatav info oli üsna selgelt edastatava ja mitte mitmeti möistetav. Aga ta vist ikka ei saand ka jälle üldse aru... mulle ei meedli kui inimesed ei kuula! ja tema puhul ma olin seda varemgi täheldanud...siuke uinamuina. Aga no jälle... luksus on tegelikult siinmail niimoodi turtsuda.
Lisaks nähvasin fb-is ühele tüübile ka korralikult, nii et ta möneks ajaks offline ära kadus. no ollalala mu emal on siuksed vötted. ja isegi tema vist saab vaikselt aru kui nöme siuke reaktsioon on.
Aga homme läheb show taas lahti!

there's something about chase..

"Kui vanemaks saad, näitab inimeste egoism, kellega elu on sundinud sind kokku puutuma, end täiesti ilmselgena, sellisena, nagu see oli, see tähendab tinast vôi plaatinast, püsivam kui aeg.
Nooruses ôigustad ikka ka kôige kivisemat ükskôiksust, kôige küünilisemat reetmist mingisuguse kogenematu romantismiga, kire kapriisidega. Aga hiljem, kui elu on sulle juba näidanud, kui palju salakavalust, julmust ja kurjust on vaja lihtsalt selleks, et püsida kuidagi 37° peal, siis avad sa silmad, ja teisiti ei saa, ja sa näed kogu jälkust, mis sinu minevikus tegelikult peitus. Ja rohkem pole sul vaja môelda! Piisabkokkuvôttes ainult sellest, kui tähelepanelikult endasse vaadata, missuguseks roppuseks sa oled muutunud! Ei mingit saladust enam, mitte mingit tsirkust, kui sa juba nii kaugele välja oled vedanud, siis oled kogu oma poeesia läbi torude lasknud. Ainult odavad oad."

(Ikka Céline)

Muidu pidasin siin viimsed päevad jahti nagu pöörane... täna oli viimane lüke... ja üsna töenäoline, et sellega sai end üsna lolliks ära tehtud :) aga no kuidagi üksköik mul sellest. igastahes mina end enam ei liiguta.
kinos käisin ka. juuksuris ka. jätsin end soliidse salongi hoolde ja tulin sealt välja mingi 80ndate kuldajastu vormis...nagu Länik vôi Veski oma parimatel aegadel. nojah.