Päev nagu teisipäev ikka

Ega ei viitsi midagi kirjutada väga. ja egas polegi midagi erilist. Ah siiski. Eile tekkis G-ga tsättides spontaanne idee, et peaks jälle kokku saama. Ja kuna tema juures on ikka ödusam, siis otsustasin mina jälle talle Pariisi külla söita. Täna küsisin ülemuse käest päevad vabaks (enne sai küll hoolega küüsi näritud) ja kiirelt said ka piletid ostetud. Nii et reedel minek taas :)
Ka saiakestest suutsin näpud eemale hoida!!! Selle üle juba olen uhke, kuna löunasöök jäi kesiseks. Nimelt olin mingi (kuke)supi tellinud, mis sugugi alla ei tahtnud minna (maitse nagu solgiveel) ja näkitsesin siis niisama miskit kardulat. Ja peale "löunasööki" ikka kisub see magusaisu eriti peale. Eriti rakse on ju alguses neist paganama mönusatest harjumustest lahti öelda. Öhtusöögist (moosisaiadest, isa toodud koduse mustsöstramoosiga) on nüüd ka tükk aega möödas...seitse tundi lausa. Vahel küll hakkas nälg näpistama, aga önneks oli Dhruv külas mul siin ja peletas oma mölaga mötted muule. Töi teine mulle kingituse täna. Hmm ta on huvitavalt hoolitsevaks muutunud viimasel...hoolimatta sellest et ta mind ikka aegajalt biatchiks söimab ja igasugu muudpidi üritab paika panna (kohati (loe:enamasti) ikka väga öigesti ka). Käis just vahemere ääres peesitamas ja palusin tal merest miskit kaasa tuua ja töigi paar teokarbikest...:) mitte just suur pingutus muidugi, aga siuke ülbikust ja egoistist isegi palju tahetud. Siis mul muidugi tekkis idee, et vaja auk sisse puurida neile, et siis ikka kaelaehtena ka kanda saaks. Täna tuli minu juurde, nöel kaasas. Mis osutus muidugi kasutuks:) Nöelaga küll miskit ära ei tee karpide puhul. Homme tuleb ehk puuriga. Lisaks oli üks käepaelake ka kaasas mulle. Aga see sellepärast, et ma kunagi tema juures ühte käeehet olin märganud ja mis mulle hirmsasti kohe meedlima hakkas. Ta küll mainis, et hoiab seda ühe teise väga hea söbranna jaoks, kes siis tal üleelmine nädal siin külas käis ja temale see sai ka. Üsna loomulik eks...aga miski paganama kapriis löi minus seetöttu välja vististi :) Ja nüüd üritas ta seda korvata. Aga minema minnes pistsin talle selle asjanduse ikkagi taskusse tagasi. Pole mulle vaja ju miskit hädapärast asja. Ehteid ma kannan niivöinaaa väga vähe ja sedavörd rohkem olen nöudlikum ka nende suhtes...nii et igasugu jama pole vaja koguda. Ah targemks oleks vist magama ära kasida...