BEEBI

ma sain kolmandat korda emaks! unes muidugi. kolm korda on see uni mind kummitanud. ja köigil kordadel on see nii reaalsena möjunud, et ma veel tükk aega selle löksu siplema jäänud. Esimene kord oli kunagi ammu ammu noorusaeguil. Siis ma langesin keset und sügavasse depressiooni, et mis ma selle vidinaga nüüd peale hakkan ja elu tunduski läbi olevat. No tösiselt nutt oli kurgus. Teisel korral tekites mul see uni sellise paraja rahulolu tunde ja vist isegi olin öndsalt täitsa rahul olukorraga. Seekord ta pigem ängistas jälle. Mötlesin et no kurat mismoodi ma selle lollusega nüüd hakkama saanud olen. Aga täiesti masendusse ka enam ei langenud, löin käega... et mis siis ikka. Uni algaski sellega et märkasin üllatusega, et ohohh, mul nii suur köht ees. Ja kohe oli iseenesest beebi ise ka platsi. Aga ta viidi kohe arstlikku kontrolli (see oli maja allkorrusel). Selles maailmas elasin koos bepositivi ja tema nupsikuga. Koju tulles ta vaatas ka mind pikalt ja arvas, et miskit on nagu teisiti. Kui löpuks aru sai, et köht eest kadund siis uuris et kus beebi on siis. MA vist kehitasin ölgu tol hetkel lihtsalt. Aga kohe tilises ka uksekell ja mu unelmate mees kiirabi kostüümis oli mu beebiga seal ja uuris, et no kas ma puudust ei tunnegi oma pojaraasust. MA ei tea muidugi milline mu unelmate mees on, pole nagu iial selle küsimusega pead vaevanud nii koledasti. Aga no pörgulikult kena oli see mees seal ukselävel küll. Nojah ma kehitasin jälle ölgu ja vötsin siis poja oma valdusesse. Pörnitsesin pingsalt otsa, üritades selgusele jöuda, et kellesse ta on siis. Näojooned olid pigem part Donaldsisse (täpselt nagu sel pildil). Kuna tal juuksed olid siiski sellised tumedamad, otsustasin, et ilmselt ikka G-sse. Noh eks ta ka pörnitses mind mönda aega ja lasi siis mu sülest jalga. Jajah köndida oskas ta juba. Ja joosta ka. Tormaski koguaeg ringi..no siis ma olin kindel et ta on G-sse. Mina olin vana rahu ise pisikesena ja jätkuvalt. nojah jne.

Muidu on siuke masendav aeg. näedsa ei pääsend siingi lumest. aga ülehomseks lubab juba 15 soojakraadi. teisipäeval oli eksam.... nüüd üks närune veel jäänud. aga uus semester algab ka kohe, nii et ei mingit pisematki pausi. eelmine nädal möödus siis peaaegu tervenisti Pariisis ja kuna see oli selline öppereis oma geenius G juurde, siis oli see ka masendav. Oi see oli kohe väga masendav. Töhus ilmselt ikka ka. Aga ei tahagi sellest üldse rääkidagi...ma arvan et G jätab mu nüüd varsti maha...
Üleeile tegi teemaks, et ei suuda enam nii kaua üksinda olla. Jah minul on pidev stress kuklas ja mulle pole see neetud olukord nii hull. Aga tema töötab ja öhtuti igavleb nii et higi pritsib. Möistan täiesti. Ei tea kas ise suudakski. Aga eile oli poolel teel mulle lennupileteid ostma, et ma kohe peale viimast eksamit jälle sinna läheks. Jah on vaja minna...aga ma ei tea veel kuna. Järgmisest nädalast algavad juba uued loengud ja keelekursus ka ju pihta. Prantsuse keele kursus siis ka ja lisaks mate kursus.... sest prantslased on omajagu tugevamad mates ja füüsikas. Kuigi mu praegune ülikool kuulub ka järjepidevalt Saksa esikolmikusse.
Pileteid kipus ostma, küll ka pisut teise riiki ja üks teine mees, kes Indias ja Euroopas reisil (mehhiklane), ja keda ma ka tegelikult üliväga näha tahaks. Oli ta mul siin üks ääretult tore söber ikkagi omal ajal. Aga niivörd kui ta on tore, on ta ka ohtlik kogu oma kelmikusega ja ontlikusega mult alati uurida, kas ma ikka veel oma prantslasega koos olen.....nii et ...jääb ära...

aga laupäeval lähme eesti naistega peole! Ahjaa ja ma enam ei söö keset ööd laadungite viisi spagette vöi praekardulaid! Kevad ju!