Pohmas

Hakkan oma pea nädal aega kestnust pohmakast üle saama. Terve nädal oli vastik olla. füüsiliselt, veel rohkem emotsionaalselt. Eile veel kukkusin töö juures wc-potti kallistama. Läksin varakult koju arvates et ainuke lahendus oleks üks korralik peatäis lihtsalt magada. Aga kodus oli uni läind. Vötsin siis konspekti ette ja hakkasin nutma. Öösel nägin unes, et läksin ühe söbrannaga jooksma ja see salakaval töbras suunas mu kuhugile rägastikku ja löppkokkuvöttes mesilasepessa, kus siis mesilasparv mind kohe oma vöimusse haaras. Ja ma ei saand neist üldse lahti enam!!!! Vastutasuks pritsisin söbrantsi näo hapet täis, seal oli veel hunnik tegelasi, kellele ma ühel vöi teisel moel miskipärast kätte maksin. Püandiks oli see et ma lasin oma vanemad maha. Pooleldi unepealt, enne äratasin ikka korraks üles. See peategelaskuju ei näinud küll välja nagu mina, oli selline blondim ja ilusam ja sihvakam. Vanemad nägid ka mönevörra teistsugusemad välja, sama lugu söbrannadega. Samas ma ju teadsin et see olen mina ja need mu vanemad jne.
No igal juhul helistasin täna löpuks sinna baari, et igaks juhuks uurida, et kas nad sealt miskit mantlit vedelemas pole leidnud. Baarimees ütles, et jah ripub siin jah üks must ja pölvini ja väikse ketiga ja taskus on kindad ja mobla ka ja et tulgu ma otsigu ära siis, ta paneb selle taharuumi mind ootama………………………………………………
Aga arvake ära mida tegin mina kolmapäeval. Ostsin endale uue jaki ja mobla ja sallid kindad, sest siin tahtis ka mingi lumi järsku maha tulema hakata.
Nojah önneks siiski mantel on selline kevad-sügisene ja kulub niikuinii ära ja eks mobla oli ka vana juba. Aga noh tundub et hetkelise mälukaotusega jätsin pool (vähemalt) oma ajutegevusest ka sinna baari maha.