Ma ikka alati vöpatan siukeste loosungite peale, kipun neid väga isiklikult vötma teate. Ah praegu ongi jälle selline pohma keerulisem level. Asja juures on köige hullem see, et ma olen tööl ja pean siin veel 4 tundi vastu pidama. Vähemalt pole mul vaja siin kindlast kella asjast olla, seega jöudsingi plaanitud kella 8 asemel kell 11.
Nii kui kohale jöudsin astus ülemus ka läbi ja mainis, et täna vöiksin taaskord tehtus ülevaate anda. Ah kui tore. Eelnevalt ma muidugi tervitasin teda eriliselt reipalt, et oma joonud häält kuidagi summutada. Ei kukkunud siiski köige parem kombinatsioon välja. No vähemalt on nüüdseks tehtust väriseval käel ülevaade antud. Jeerum meie siiamaani toimunud kolmest jutuajamisest olen kahel korral olnud puru-pohmakas.
Aga eile oli ikka siuke spontaanne värk. Ma olin Dr.Housiga juba voodis otsapidi ja just oli öhtune küüslauguleib (rohke küüslauguga) ka pöske pistetud (ma nimelt hakkasin teisipäeval haigeks jääma ja seda ei tohi ju juhtuda, nii ma siis söön siukest kraami hetkel), kui uksekell plärisema kukkus. Ja üsna nöudvalt. Ma tavaliselt ei reageeri sellele, aga läksin siis ikka piiluma et kes on. Ukse taga oli üks mu kunagine üheöösuhe, öigemini ta on rohkem vana söber ja ka mu kaaselanike söber.Veiniga. No lasin ta sisse, sest nii vöi naa oleks keegi meist ta sisse lasknud. Kukkus kohe tervitusmusitama muidugi, öigemini tahtis, aga mille peale ma siiski kiirelt reageerides eemale hüppasin. ta enese huvides.
Ma juba ise olin täiesti uimas oma küüslaugu leha töttu.
Kohe jöudis kaaselanik, kellele ta tegelt külla tuli, ka järgi ja veinist ma ometigi ära ei öelnud. Vähemalt oli väärt itaalia veini kaasa vötnud. Möne aja pärast uurib kutt, et miks ma end veel valmis pole teinud. Ma, hoolimatta äsjasest küüslaugu uimast, asusingi end muidugi kiirelt korda seadma. JA minek. Neljapäeviti on siis ühes toredas lossikeldris tore muusika ja palju rahvast alati. Polnudki seal oma 3 aastat vist käinud.
Terve öhta sai oma meeskonnaga tantsu löödud ja tekiilat joodud. Väga mönusalt ja turvaliselt tundsin end nendega. No vähemalt oma kaaselanikuga, see teine kippus küll vahel liiga ligidale, aga önneks ta vaatles ikka enamus aja näljaselt muus suunas ringi. Oma silmarööm oli mul muidugi ka ja tundus et tunded olid vastastikulised, üks kahest kas ujusin mina talle alati külje alla vöi tema mulle. Kuna mu nägemine viimase ajaga eriti uduseks on jäänud, siis ma silma päris ei saanud teha ja ei näinud ka kuhusuunas ta täpselt vaatleb ja nii. Aga jAh ma lihtsalt ei saa selle vastu, et mul igal pool silmaröömud peavad tekkima. Puhtalt silmaröömud siis eks. Siuke äge pikk surfar-poiss oli.
Miski hetk nagu välk selgest taevast tuli siiski tunne, et nüüd poeab kiirelt koju kobima. Ütlesin oma poistele järsku tsau ja panin minema. Aga siis pörkasin ikkagi veel kellegi Timoga kokku nii et sai veel temaga paar tutvus-öllet tehtud ja maast ilmast padratud. Naljakas oli asja juures see, et ta arvas alguses et ma olen prantslanna??? üritas peale esimesi vahetatud lauseid prantsuse keeles suhelda. Huvitav, ei minu aktsent, välimus ega miskit (välja arvatud kallim) pole eriti french .... ainuke pisike variant oleks siis riietus. Isegi see on tegelt pigem pöhjamaine. Ühesönaga ju siis ma ikkagi ei tahtnud veel koju minna. Mingist hetkest ta küsis küll ka, et kas ma olen döönerit söönud. Kilkasin talle küll kohe äsja öpitud fraasi, et Döner macht schöner, vastu, aga selgitasin siis ikkagi oma olukorda ausalt. hihi. hea et silmarööm ei tulnud juttu ajama.
Ja nüüd siis suren siin. 4 tundi veel. Vaja jälle asiseks saada, läheb aeg kiiremini.
Aga muust nii palju, et eelmine nädalavahetus oli ka löpuni pöörane, sai igasugu nalja tehtud taas.
Ja mitte-tööotsingu maastikelt nii palju, et viimasel ajal järsku helistatakse igalt poolt kuhu ilsmelt augustis-septembris CV-sid olen saatnud ja kutsutakse muudkui tööle. Kole nigel on ära öelda muudkui. Tänasele kutsujale igastahes ei öelndki ära, sest firma on äge ja vist niisama löbu pärast lähen käin koha peal ära, tsekkan tingimusi ;) Kuigi vaevalt oma praegusest kohast loobuma hakkan, olen ikka ülirahul hetkel. Ah eks ma vist olin veel pisut joobes ka kui nad mulle helistasid...
1 Kommentar:
Kommentar veröffentlichen