Olgugi mu eesnimi kôlab parajalt attribuutiliselt, perekonnanimega ma olen ikkagi üsna rahul. Vastupidiselt eesnimele on seda ikka märksa lihtsam meelde jätta, nii eesti kui mis iganes muus keeles. Inglist räägib ju igaüks hetkel (kes mitte nendega ma ei puutu ka ilmselgelt mitte kokku). Kuigi ma tôesti ei kujuta ette kuidas see nii siinsele kui ingliskeelsele rahvale vastuvôetav on, naljakas on ta igastahes omajagu. Ja ikka ma vôpatan igasugu 'must have' ja 'must be' vôi siis prantslastel kombekohaselt 'le must' loosungi peale. Ôigemini ei vôpata, muigan pigem. Tuleb ette isegi küsimusi, et kas see ongi tôesti mu päris nimi :D No jeerum. Nii egotsentrilist muljet ma loodetavasti ikka tegelikult kellegile ei jäta, et vôtaks endale siukse sildistuse heast peast.
Tahan G-d näha..no seda uut. Ta peaks peagi puhkusereisilt ka tagasi jôudma. Prantslastest rääkides, seesama kes praegu seal firmas töötab, D, temaga sai ka eelmine nädal kohvitatud ja lobisetud. Ta on ägedam kui ma siiamaani arvasin ja lisaks ülisportlik. Sel nädalal oli ta tsehhis mingil iron-man i taolises üritusel. Lisaks on ilmselt törts mehelikkust ja enesekindlust vahepeal juurde tulnud. Alati positiivne vaadata. Ah mulle need prantslased meeldivad, ma ei saa sinna midagi parata. Kogu nende veidruse juures on ikka vist ainult prantslastel ja öigetel venelastel veel need vanad väärtused pisut pidama jäänud. Ja naine vöib ennast vabalt naisena ja ülihoolitsetud tunda.
Ühesönaga tahaks G-d näha :)
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen