Tänane  päev üle elatud..  Ei olnud muidugi midagi eriti üle elada. Lihtsalt eilne keerles peas ringi nagu pohmakas...  Aga pohmakas ju kauem kui üks päev ei kesta pöhimötteliselt (kui just kohe peale jooma ei hakka), nii et homme on köik jälle klaarim. Aga oma kärsitusega pean miskit ette vötma. Vöi siis mitte...   Äkki kärbin sellega kogu elu pônevuse ära...vôi siis vastupidi. No mis iganes... vaevalt ma tulevikuski suurt oma tegusi enne tegemist läbi kaalutlema hakkan. Mis teha. Eks ma kanna ju oma risti vôi riste ise eksju. Ja 'pohmaka' pôhjustanud 'koktreilid' olid vägagi maitsvad ja värvikad.  Aga ma pole ju kokteili inimene...rohkem nagu vein vôi ôlu vôi sellisem hapum ja môrum. Aga ôppisin palju, nii et lôpp hea kôik väga hea ju. Silm läks jälle avaramalt lahti :)
Ja üldse kui inimene hakkab keset Müncheni tänavaid vôileiva Jumalat paluma, et subway lati oleks, siis see nagu sobib.

Töö juures on ka mônus. Kôik need töökaaslased keda ma riburada pidi tundma ôpin on nii toredad ja ilusad :) Enamus taaskord mehed miskipärast..  Suhtlustase on ikka mônevôrra teine, sobib palju rohkem.
Ja lisad. Näiteks üks soliidne inglise dzentelmen ilusa ülikonna ja veel kaunima aktsendiga  kuskilt lähedalt kontorist, tuli mu juurde saksa keelelist abi paluma. Aitasin muidugi ka...(nüüd mulle sähvatas keda ta mulle nii väga meenutas... 'Lost' seda kiilakat peategelast ) suurima hea meelega. Kuigi sakslasel oleks vist seda lihtsam teha olnud, aga ega minusuguse näost ju välja ei loe, et ma sakslane pole. Minu näost loeb välja pigem seda, et minult vôib kôike küsida. Miskipärast juhtub seda nii pidevalt, et küsitakse küll teed küll teab mis infot. Tavaliselt ma muidugi kunagi ei tea halligi.
Igastahes ma iga päevaga vaimustun muudkui rohkem ja rohkem ümbritsevast. Koht kuhu vöiks jääda küll. Ja see, et ümberringi on nii palju nii prantsue kui inglise inglise keelt. Ja saksa muidugi niikuinii. Me like.
Peale kauba esimesel päeval bossiga lôunatama minnes, nägin ühte vana tuttavat prantslast kôrvallauast lehvitamas. Firma on suur ja divisione palju ja mul polnud tegelt ôrna aimugi, et ta ka just seal töötab. Täna pôrkasin temaga jälle kokku ja kohvi vôi lôuna on kokku lepitud. Sellised kokkupôrked on nii veidrad ja nii toredad kuidagi. cmn München on ju rahvaarvult sama suur kui Eesti!
Homme mul on esimene koosolek ja mul pole isegi ôrna aimu mis keeles see on.
Ja arvestades seda prantslase aktsenti, kes on siinmail ka juba aastaid töödanud, siis ma ei peaks ikka enda pärast väga pödema. Ja eile sai taaskord komplimenti aktsendi kohta kuuldud, kui ma oma turtsumistega peale hakkasin. Ja seda on korrutanud isegi naised, mitte ainult mehed. Nii et kontsentreeruks ehk tähtsamatele asjadele ja jätaks tühisuste pärast pôdemise ükskord järgi juba. Eriti et ma pole ju iial erilist rôhku sellele pannud, sest ma ei ole kunagi plaaninud Saksa jääda. Aga Münchenit ma naudin iga päev aina rohkem ja rohkem.