Püha päev

Pühapäeviti oli mul varajasemast ajast tihtilugu igavusest meel mürgine ja depressiivne. Päris kaua aega pole sellist asja olnud, aga täna siis taaskord. Vôibolla hall ja tormine ilm väljas omas oma môju. kindlasti andis oma panuse ka veits magamatta öö. Muremôtted läksid muudkui vennaraasu peale. Väike venna, kes loodetavasti on lôpuks ôigel teel, aga oskus muret avaldada kôigile on tal eeskujulikult olemas. No väike ta ka mudugi oma pea 2 meetri juures enam pole. Vahel môtlen, et äkki minu psühhopaatlikud mängud temaga lapsepôlves on ta siukestesse segapundardesse viinud. Mu lemmiktegevus oli muidugi teda vanaemaks riietada vôi lihtsalt môneks eredaks daamikd ja siis ennast pool-surnuks irvitada. Ja mônikord kui ma selle pesamuna peale eriti tige olin, môtlesin ta raisa ära mürgitada... pesupulbriga. Mitte, et see isegi pesupulbrit selliste môtetega kunagi kätte oleks vôtkud, aga idee iseenesest...  no ja nii edasi.
Ah aga mis siin ikka süüdistada, vaevalt see miksit aitab eks.
Aga no täna. Esiteks ajas mu südame pahaks pisut môtlemine eilsele siinsele eestlaste jôulupeole. Ôigemini vist kompanjon. üks oli minu meelest ainult söögi peale väljas. Seda oli peaaegu, et valus vaadata, kuidas ta peale seda ametlikku osa toidulaua juurde tormas, et kiirelt oma taldrik täis kühveldada ja siis seda mehise kiirusega alla ôgida. Sellist ôgimist on juba niisama kole vaadata, eriti muidugi naiste puhul. Ja eriti naljakas on seda vaadelda nö tibi puhul, kelle suurimaks elu-küsimuseks tegelikult ongi vist hea välja näha... vôi siis lapsi saada. vöi no midagi sinna vahepeale. Vahel on raske küll üdinisti ühist keelt leida.. aga vähemalt ühine emakeel seo omajagu. Nii lihtne see tegelikult on...ja valikuvariante on vähe. ja pirtsutada vöib ainult mönel harval pühapäeval.
Igastahes oli üritus ju iseenesest ok, aga rohkem siuke perekeskne. olid kohal siis kas raugad vöi noored pered kogu oma kisakörikarjaga... sest jöuluvana oli ka oma hädise habemega plaanis. siukseid minusuguseid vahepealseid töllerdajaid oli vähe. ja suurt segunemist ei toimunud, kuigi oleks ju vöinud..
Turtsusin veel teise söbrannaga, kes üldse ei saanud aru mida ma ütlesin. Äkki väljednasin ka end segaselt, kui edastatav info oli üsna selgelt edastatava ja mitte mitmeti möistetav. Aga ta vist ikka ei saand ka jälle üldse aru... mulle ei meedli kui inimesed ei kuula! ja tema puhul ma olin seda varemgi täheldanud...siuke uinamuina. Aga no jälle... luksus on tegelikult siinmail niimoodi turtsuda.
Lisaks nähvasin fb-is ühele tüübile ka korralikult, nii et ta möneks ajaks offline ära kadus. no ollalala mu emal on siuksed vötted. ja isegi tema vist saab vaikselt aru kui nöme siuke reaktsioon on.
Aga homme läheb show taas lahti!