Mint

Tahaks kirjutada .. aga ei viitsi nagu... Aga mäletada ju tahaks. Ja mälule endale ma suurt lootma enam ei hakka.Koguaeg juhtub miskit.. vahel harva kui oma paari aasta taguseid postitusi loen, ei usu oma körvu kohati ise ka.
Noh.. algatuseks see prantslanna soolaleiva pidu. Ja just nimelt, ma viisingi talle ühe korraliku leivapätsi ja puuda soola. Prantsusmaal seda kommet vist pole, aga saksas ja no muidugist eestis (nimigi ju) on... Kunagi ma pole sest suurt kinni pidanud, viimane aeg. Ja siis see Julien.. et ta sinna peole järsku ilmus. See esimene Müncheni aeg siin, siis ta löi mu jalad paaril korraks üsna nörgaks. Ikka kohe üsna. Aga no siis läks elu edasi. Ja oli teine ikka väga unustuste varju kadunud, ja nüüd siis taas plaksti. Mu tollase aja nörkused muudkui ilmutavad end riburada pidi. Kaunist Chrisist üldse ei räägigi. See teema läks rahulikuks.. saime esimesets shokist üle, sest no tööle söitma sattusime jälle aegajalt koos.. ja läks köik nagu vana rada pidi edasi. Kuni siis eelmise nädalani. Ja selle nädalani. Aga no Julien...  ega ma algul päris kindel polnudki, et on see ikka seesama.. aga no nimi rääkis enda eest. Tegelikult ma olin ühele tööreisile minnes lennujaamas ka temaga väga viivuks kokku pörkanud. Oli nagu tunne et mölemid tundsid teineteise ära, aga mölemil oli kiire ja sai  mööda tuisatud. No ja siis ma hakkasin silmanurgast teda jälgima. .pidu oli kohe rahutust täis. Ja muidugi siis kui jälgimine mönda elavasse vestlusse ära ununes, oli teine selja taga ja liitus aktiivselt. Kui edasi linna peale peole suundusime, siis .. mm.. kohati me vist jalutasime päris kaelakuti. Joodikud :D Ja siis see köne tema söbralt.. ma ei mäleta enam paraku täpselt suurt midagi, aga ta pidas mulle siukse iluköne maha.. Aga no tol hetkel läks selle söbra jutt küll köik körvust mööda. Nojah igastahes üsna peagi otsustasin, et viimane aeg on ikka koju ära kobda, et viimse metroo peale jöuda jne. Aitab küll.  Kuna ma muidugi ei teadnud kus ma olen , siis uurisin esimestelt ettejuhtuvatelt. Miski seltskond andis nöu ja sealt siis üks tüüp ütles, et ta viskab mu autoga ära, et söidab ise ka koju kohe. Jeerum ma küll nati pöiklesin vasti, aga ta ei andnud alla ja viiski mu ära. Jessever mul seda oinapeasust ikka vööraid inimesi usaldada. aga no köik oligi önneks usaldusväärne. Koju jöudsin.
aga siis tuli kohe Marseille reis ja ei olnudki aega väga aplju öhtut ja veel vähem seda Julien'i analüüsida.
Marseillesse läksin juba pühapäeva hommikul ära. Vahemere öhk rahustas.. Hotell olis ilusas linnajaos. Köik väitsid seda hiljem, kiites valikut. Läks önneks seekord. Bookimise ajal mul polnud ju örna aimugi. Marseillesse jöudes, asjad hotelli viides, ja siis korraks sealses supermarketist läbi pöigsates, kinkis kassapoiss mulle pisikese armsa roosi. Oli sellise pisut köhkleva hoiakuga, aga sikkagi kinkis.. Ja tuli välja, et tol päeval oli Prantsusmaal emadepäev. Tere-tore.  Nojah nagu vist mainisin juba, suvalistest komplimentidest tänava peal puudust just polnud.
Töö läks ka hästi. Sain veel paari uue liikmega sealt team'ist tuttavaks. Üks Vincent ka. Ta mainis, et tal juunikuus ka Saksa asja, aga et on me kandis esimest korda. Ma vist mainisin, et vöin soovitada talle ühtteist, kui ta siinkandis on. Vahetasime kontakte. Ja nüüd on nii, et nii kui koju tagasi jöudsin, oli e-mail postkastis, .. et ootab juba siiatulekut jne.. vaatab hetkel prantsuse-eesti jalka söpruskohtumist. No see oli päeval löuunasöögi ajal teemaks ka. Mu lemmik härra oli maininud, et täna on siuke mäng. nojah. Pransakesed said hea tuule tiibadesse vähemalt :) Kuna ma kohe vastata ei viitsinudki, siis järgmine päev oli juba uus e-mail, täpsete kuupäevadega, kuna ta siin on ja et looking forward.. Vastasin ära ja täna tuli juba väga armas küsimus, et kas  ta mind öhtusöögile vöib kutsuda. See nende prantslaste kombekus on ikka nii armas ma pean mainima. See on midagi mis siin kesk ja pöhjapoolsel kontingendil juba täitsa ära on ununenud vist. Viisakus mitte, sakslased on ju väga viksid ses suhtes, aga just sellised kombed..
Ja siis järgmisel öhtul oli juba kauni Chrisiga öhtu jälle kokku lepitud. Kogu see mässamine on söömisharjumistele ka parem. Shokolaad on unustuste varju ununenud ja üldse see liigne ögimine. Eila oli ka öhtusöögiks ainult ölu ja magustoiduks Chris.... kes kurivaim jälle mu ajusägarate vahele end kiilus. Aga noh .. nii nädal aega ja siis on köik ok jälle. Ma ju tean. Pealegi tuleb töiselt väga väljakusuv nädal Toulous'is ja siis kohe Eestisöit ka. Nii et  polegi vöimalust imelikke mötteid mölgutada.
Aga selle dieedi suhtes.. pigem peaks vist alkoholi suhtes miskit ettevötma. Hakkasin mötlema, et mu tüse olek.. vöi noh tavalisest paar kilo tphkem on ehk sellest, et ma oma vaese maksa nii ära olen piinanud. Aga kuidagi ei önnestu see tervislikum eluviis ka hetkel sugugi. Aga ma üritan.
Chrisiga seoses on igasugu mötted ja mälestused vanematega seonduvalt päevakorrale hulpinud.. sest kole palju räägime sel teemal tegelikult. eks meil ole palju ühist, mis vaevab ilmselt..  Täielik tohuvapohu.
Täna oli plaan shopata, kole palju uusi asju on tarvis. Suurt tulemuslik see polnud.. uus igapäevane parfüüm ainult.. valisin Mint endale. Oli küll tahtmine jälle Armanilt miskit valida, aga selle suve löhnaks saab siis Mint. Ja prillipoes lasin löpuks omi silmi ka taas kontrollida, sest ammu tundus, et nägemine vist kehvem. Ühest silmast ongi mingi trikk juures. Ühesönaga saan lähipäevadel oma uued proovi-läätsed kätte. Prillide kontrolli jaoks on vaja terve päev prillidega olla. Ma ei etadnud seda ennem. No tore, siuksed asjad kipuvad ikka muudkui edasilükkuma.  Eks ma homme üritan uuesti selle shopinguga. Oma printsessile vaja ka pöhikooli löpetuse puhuks midagi ikka leida.