Magus

 

Näedsa elu ei olegi koguaeg nii magus nagu tundub. Sügis vist, aga terve nädal on olnud selline pahur olemine. No tegelikult oli eile näiteks väga tore öhtu, kus otsustasime, et lähme nüüd köik ämma-äia juurde sporti tegema. Neil korralik jöusaal teisel korrusel. Varajasemad paar korda saatsin mehed omapäid sinna ja läksin ise jooksma ja tegin muud 'tarka'...koristasin näiteks. Aga nüüd abikaasa ikka nöudis minu kohalolu kah. Saame meie natu higistatud ja talveks musklit kogutud ja saavad vanavanemad pisikest näppida. Köik röömsad. Vanavanemad on niikuinii meie pojakse suuremad fännid. Ilmselgelt pean tal korralikult silma peal hoidma, et nad  teda meilt ära ei kidnäpi. Vanaisa meiesterdab Alpi-hütti juba pisikest sängikest meie suurtegelasele. Tulevane nädalavahetus olemegi seal köik koos...ei teagi kuidas see asi välja kukub, aga kindlasti kirjutamist väärt. 

See selleks, aga köik see koos sportimine jne. oligi äge tegelikult. Nüüd vötame selle päris kindlasti tihedamalt programmi kah. Pikalt selle sügise-raipega enam väljas ringi joosta viitsib niikuinii. Öhtul oli mönus magama minna, hommikul veel mönusam ärgata. 

Siis sai paar tundi oma CFA teemat jännatud... ja siis et pisike saaks söödud, magatud ja üldse ette valmistatud esimeseks beebi-vöimlemiseks, vöi mis iganes see nüüd on. Olime täpselt öigel ajal kohal..no ikkagi 5 minutit ennem isegi, et aega formaalsusteks kah kui tarvis. Aga köik 5 ema beebidega juba vahtisisd mulle ammulisui vastu ja ilmselt ootasid kuna asi alata vöiks. No tegelt väga meeleolukas vestluses olid üksteisega...vist. Selline pisike grupp on ju iseenesest familiaarne ja tore. Kaks olid pöhimötteliselt samaaegselt samas sünnitusmajas ka olnud, et teadsid juba niikuinii teineteist. Ühe poiss kes oli paar nädalat üle aja läinud ja tehti esile-kutsumine, ei tahtnud ikkagi välja vupsata...löpuks ikkagi keiser. Teisel oli ka mingi jant, aga mitte nii hull. Siis lisaks ühe poja oli liiga vara otsustanud ilmale tulla ja vist vaevleb veel miski körva-teemaga. Temast oli küll natu kahju, sest tegelikult ega ta midagi suurt teha ei suutnudki grupis, peale undamise ja söömise. Suur oli küll, isegi suurem kui meie poja, aga ilmselt örnake ikkagi. Arengust maas ei tahaks nagu öelda, sest need varajased sündinud ongi ju natu liiga "ees" juba omadega. Mu meelest peaks ikka seda aega niimoodi arvestama, et mil nad oleks pidanud ilmale tulema...vöi noh eostumisest...Selliseid lugusid kuuldes tuleb ikka taaskord röömus olla, et endal nii toredasti köik läks. No nagu muinasjutus :D :D  

See roomamis-kursus oli iseenesest vahva. Olid need harjutused, mis olid. Neid on internet täis ja ise teha ei viitsi. Küll laps öpib kui tahab, uudishimulikud ja öpihimulised on nad ju loomupäraselt. Aga lihtsalt näha teisi beebisid-emasid ja kuidas keegi reageerib ja on ja kuidas enda pisike köigele reageerib...see oli vahva. Mu oma veel ringi ei rooma, tema meelest vöib ka köik eesmärgid ringi rullides saavutada. Mida ta ka kohe tegema kukkus. Teised beebid esialgu ei huvitanud tuhkagi. Löpus alles, kui pandi selline rahulik muusika käima, et beebid löögastuksid emade süles. Siis ta vaatas eriti hoolega ringi ja naeris köigile näkku. No ta oli kindlasti grupis köige naeru-altim beebi. Kuigi ta viimane naer on algul pigem selline irvituse sarnane algul, mis läheb siis üle armsaks beebi-lökerduseks. Ei teagi kust see nüüd tuleb... see irve just. 

Öpin ikka hoolega. Aga plaanist on raske kinni pidada, isegi kui iga päev kell 5 üles koperdada (pojake ärkab alles 8 vöi pool-üheksa). Ja nüüd kui viimase eksami tulemused ka avaldati..22% läbisaanuid. . Ja ongi nii. Kuus kuud ettevalmistusaega, nagu enamus ja ka mina plaanisin, on selline aeg kus peab ka väga korralikult järgi mötlema, et kuidas nüüd vöimalikult effektiivselt seda aega kasutada. Mida öppida, kuidas, jne. Lugemis-lektüüri on niikuinii liiga palju, tuleb lihtsalt koguaeg end ümber analüüsida, et milleks sa vöimeline oled ja mis üldse selle jäänud ajaga veel vöimalik vöi möistlik teha on. Ühesönaga päris pönev kuidas köik kulgeb. Kuigi ma igal vabal hetkel päeva jooksul (mitte öhtul) ühe silmaga mingit teemat uurin, ikka on tunne et selle kuu aja jooksul pole veel tuhkagi midagi öppinud. Aga see pole ka ilmselgelt maailmalöpp eks. 

Aga jah, mida siis nüüd selle pahura tujuga teha? :D

 

Que je t'aime

Ilmselt on see vanadus, aga viimasel aastal on väga palju igasugu pilte peast läbi käinud, mis on olnud ja kes on olnud, mida teinud ..jne. Seda Johnny Hallyday laulu lasi mulle mu liibanonist kallim pidevalt, peale mida ma ta ühe prantslase pärast maha jätsin ja kellega suur ja ilus armastus ikka omajagu aega kestis. Oh aga mis pôrgut see araablane esimesel mahajäetud aastal tekitas, on küll kristlane, aga kultuur on kultuur. Praegu saame hästi läbi, ei suhtle aga austame. Tore inimene. 

Siis, prantslasega, viisid môlemi ambitsioonid meie suure armastuse omad teed pidi. Ambitsioonid ja minu madal enesehinnang ilmselt aitas asjale kaasa. No ju siis pidi nii minema, aga kuus imeilusat aastat on kirjas...isegi siin blogis vist. Kunagi kindlasti loen kah, selleks see kirjutis ju on mul. Siis tuli mitme-setme aasta tagant aadlik, mösjöö, muidugi jälle prantslanene, kelle kokakunstist ma endiselt veidi puudust tunnen. Kolmeks aastaks pönevust.  Siis oli igasugu kribu-krabu, pluss suur vastu-vahtimist saamine eri-kultuuriga. 

Ja nüüd on inimene, kellega on nii hea olla, ja keda ma igatsen juba hommikul vara kui ta tööle läheb. Ja siis on see mini tegelane, kellest ei saa üldse enam eemal olla. Tema ongi see köige suurem armastus mida kirjeldada vöimalik....

Shokolaadipuding

Nojah ma ei teadnudki et ma miljunääriga abiellusin, aga nüüd siis tean. Sel ajal kui me kahekesi pangas asju ajasime (juba kolmandas pangas, sest loll on kogu kraami ühte korvi toppida eks. Ja nüüd vaja riburada köik öigused mulle ka ülekanda), lisaks pisipojale konto ja tema raha mingisse investeerimisfondi liigutasime (noh negatiivsed intressid eks, pangas niisama pole mötet enam raha hoida), hoidsid vanaema-vanaisa lapsukest. Pea kolm tundi, pikem paus üldse mis ma ilma pojakeseta olen olnud siiamaani. Tagasi naastes vaatab röömus ja rahulolev poisipönn mulle vastu vanaema süles. Tundus et köik on hästi, oli jalutuskäigul maganud, ja tundus et oli vanaema-vanaisaga piisavalt tore olnud. Ja siis mainib ämm, et no me natuke andsime talle shokolaadipudingut ka............

Mina kurat vötaks söödan talle absoluutselt köikvöimalikke maailma juurvilju sisse, nüüd lihaga ka. Isegi puuvilja veel ei paku, sest kui suhkur juba majas, siis muud ei taheta väidetavalt. Aga nemad kohe nii. No vähemalt oli isetehtud puding ja väga hea :D Ise söin ilmselgelt ka kausitäie sisse. Aga nojah. Ise üritad kuidagi lugeda ja uurida-puurida, et mis ja kuidas seda toitumist nüüd öigesti teha, siis lajatavad nad kohe oma shokolaadipommiga. No igastahes see mees sööb niikuinii köike, öhtuks pakkusin veel fengeli-büreed (apteegitill vist eesti keeles) ja söi ka väga isukalt. Et pole hullu.. Niikuinii vöib arvestada sellega, et vanaema-vanaisa juures hakkab tibu ainult head-ja-paremat saama ja köike seda mis kodus ilmselt ei anta, nii et las ta olla. Iseenesest on see ju ääretult tore, et vähemalt üks paar vanaisa-vanaemasid nii lähedal on ja pojakesega tegeleda viitsivad ja tegelikult hullumoodi tahavad. Minu köige kallim inimene on siiamaani vanaema, kes praegu juba 97. Tundub, et vanemad lihtsalt on ise natu liiga isekad et lapsukesi piisavalt väärtustada. No näiteks mina, mis kuradi pärast mul on seda CFA kraadi nüüd järsku vaja? 

Teine pönev teema on muidugi see psühholoogia..kuivörd see beebipölvest juba möjutatud saab. Mina ei taha et poja nii örnake on nagu tänapäeva noorus. Pole küll köike vaadanud-jälgind, aga kui näen et ühe bravuurtari ja paari minuealise naljad ühe noorukese panevad kahtlema sama formaadi saadet korraks juhtimast. No mis siin ikka rääkida. Minule pakkus kogu asi tösiselt nalja. Vöi siis näiteks söömishäired. Varem söödeti beebisid kella-pealt...üldse arvestamatta, et vahel on need kasvu-hüpped ja siis vaja lapsel ikka rohkem ja tihedamini süüa kah. Äkki sealt algavad juba mingid teatud häired pihta vaesel beebil? Ja samas kui näen tänapäeva lapsi, paljudel on juba rasvapolster peal.... no pole ka väga öige eks...

See selleks, homme pörutame jälle Alpidesse.

Koolialgus

No mul ei alga mingit kooli muidugi, aga eks see 1. september alati sellega seostu kuidagi. Mulle kool ikka meeldis, siiamaani ei saa aru miks. S.t. kool ei meeldinudki nii väga, aga see iga-aastane kooli algus meeldis. nojah..torti sai ju. Igastahes selleini, kuni mu pisike kooli läheb, on veel önneks aega. Praegu ta öpib eri-toonides kiljumist ja muud sellist toredat alles. 

Muidugi öppimisega tegelen ju iseenesest küll. Nagu öeldud, et üldse mingit aimdust kogu CFA eksami teemadest saada veebruariks, on vaja ikka äripäevadel 3 tundi minimaalselt sellega tegeleda. Seega kell 5 kupatan end üles, et enne poja ärkamist siis veidi asja uurida. Abikaasal algab ka päev niikuinii vara, seega on natuke lihtsam. Pisike ärkab nii 8 paiku. Aga no teemad on huvitavad, seega elab üle. Eks kogu kupatus väikseks söltuvuseks hakkab kujunema beebinduse körvalt. Ka tissitamise ja jalutamise körval vaatan-kuulan vastavaid videosid juba jne.. Täna hüppas mingi vastav audio-raamat mul jooksmise ajal ka körvu ja ma ei saanud enam sellest välja kuidagi. Olin siis sunnitud isegi sörkimise ajal mingeid finants-aritmeetikaid kuulama. Polnudki köige hullem kusjuures, konsentratsioon läks täiesti sinna. Eksamitasu üle tuhande euri on ka makstud, ehk see ka natu motiveeri.. vöi siis mitte. 

PS! Jooksmise suhtes hakkab mingi baasis juba nagu tekkima, sai siin juba 11 kilomeetrit ükspäev ära joostud. Aga kilod küll nüüd kuhuile ei kao, nagu eelmises postituses sai höisatud. Väike meelepete tekkis vist, kui peale 30 kraadise ilmaga jooksu kogu vedelik kehast välja oli higistunud. Aga nüüd on nee paar kilo jälle eeskujulikult tagasi. Nii et viskan selle kaalu parem aknast välja. 

Pojake saab pühapäeval 6 kuuseks. Palju on uusi asju selles kuuendas kuus olnud, sööb nüüd hoolega igasugu juurvilja ja liha ka. Sünnipäevaks pakun ilmselt lôhet, las teeb kalaga ka algust. Lisaks magab omas toas ja ilma öiste söögipausideta. ... eks sel teemal on küllaga tagasilööke ja mötisklemisi olnud, et kas pole natu vara veel kogu jamaga... päris hunnik küsimusi öhus. Teemat ei lihtsusta see, et me ju tihtilugu kuskil söidus ja nädalavahetused nüüd jälle Austrias ilmselt. Ei mingit stabiilsust. No vaatame.. Muutub muidu teine järjest armsamaks :)