Ilmselt on see vanadus, aga viimasel aastal on väga palju igasugu pilte peast läbi käinud, mis on olnud ja kes on olnud, mida teinud ..jne. Seda Johnny Hallyday laulu lasi mulle mu liibanonist kallim pidevalt, peale mida ma ta ühe prantslase pärast maha jätsin ja kellega suur ja ilus armastus ikka omajagu aega kestis. Oh aga mis pôrgut see araablane esimesel mahajäetud aastal tekitas, on küll kristlane, aga kultuur on kultuur. Praegu saame hästi läbi, ei suhtle aga austame. Tore inimene.
Siis, prantslasega, viisid môlemi ambitsioonid meie suure armastuse omad teed pidi. Ambitsioonid ja minu madal enesehinnang ilmselt aitas asjale kaasa. No ju siis pidi nii minema, aga kuus imeilusat aastat on kirjas...isegi siin blogis vist. Kunagi kindlasti loen kah, selleks see kirjutis ju on mul. Siis tuli mitme-setme aasta tagant aadlik, mösjöö, muidugi jälle prantslanene, kelle kokakunstist ma endiselt veidi puudust tunnen. Kolmeks aastaks pönevust. Siis oli igasugu kribu-krabu, pluss suur vastu-vahtimist saamine eri-kultuuriga.
Ja nüüd on inimene, kellega on nii hea olla, ja keda ma igatsen juba hommikul vara kui ta tööle läheb. Ja siis on see mini tegelane, kellest ei saa üldse enam eemal olla. Tema ongi see köige suurem armastus mida kirjeldada vöimalik....
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen