Magus

 

Näedsa elu ei olegi koguaeg nii magus nagu tundub. Sügis vist, aga terve nädal on olnud selline pahur olemine. No tegelikult oli eile näiteks väga tore öhtu, kus otsustasime, et lähme nüüd köik ämma-äia juurde sporti tegema. Neil korralik jöusaal teisel korrusel. Varajasemad paar korda saatsin mehed omapäid sinna ja läksin ise jooksma ja tegin muud 'tarka'...koristasin näiteks. Aga nüüd abikaasa ikka nöudis minu kohalolu kah. Saame meie natu higistatud ja talveks musklit kogutud ja saavad vanavanemad pisikest näppida. Köik röömsad. Vanavanemad on niikuinii meie pojakse suuremad fännid. Ilmselgelt pean tal korralikult silma peal hoidma, et nad  teda meilt ära ei kidnäpi. Vanaisa meiesterdab Alpi-hütti juba pisikest sängikest meie suurtegelasele. Tulevane nädalavahetus olemegi seal köik koos...ei teagi kuidas see asi välja kukub, aga kindlasti kirjutamist väärt. 

See selleks, aga köik see koos sportimine jne. oligi äge tegelikult. Nüüd vötame selle päris kindlasti tihedamalt programmi kah. Pikalt selle sügise-raipega enam väljas ringi joosta viitsib niikuinii. Öhtul oli mönus magama minna, hommikul veel mönusam ärgata. 

Siis sai paar tundi oma CFA teemat jännatud... ja siis et pisike saaks söödud, magatud ja üldse ette valmistatud esimeseks beebi-vöimlemiseks, vöi mis iganes see nüüd on. Olime täpselt öigel ajal kohal..no ikkagi 5 minutit ennem isegi, et aega formaalsusteks kah kui tarvis. Aga köik 5 ema beebidega juba vahtisisd mulle ammulisui vastu ja ilmselt ootasid kuna asi alata vöiks. No tegelt väga meeleolukas vestluses olid üksteisega...vist. Selline pisike grupp on ju iseenesest familiaarne ja tore. Kaks olid pöhimötteliselt samaaegselt samas sünnitusmajas ka olnud, et teadsid juba niikuinii teineteist. Ühe poiss kes oli paar nädalat üle aja läinud ja tehti esile-kutsumine, ei tahtnud ikkagi välja vupsata...löpuks ikkagi keiser. Teisel oli ka mingi jant, aga mitte nii hull. Siis lisaks ühe poja oli liiga vara otsustanud ilmale tulla ja vist vaevleb veel miski körva-teemaga. Temast oli küll natu kahju, sest tegelikult ega ta midagi suurt teha ei suutnudki grupis, peale undamise ja söömise. Suur oli küll, isegi suurem kui meie poja, aga ilmselt örnake ikkagi. Arengust maas ei tahaks nagu öelda, sest need varajased sündinud ongi ju natu liiga "ees" juba omadega. Mu meelest peaks ikka seda aega niimoodi arvestama, et mil nad oleks pidanud ilmale tulema...vöi noh eostumisest...Selliseid lugusid kuuldes tuleb ikka taaskord röömus olla, et endal nii toredasti köik läks. No nagu muinasjutus :D :D  

See roomamis-kursus oli iseenesest vahva. Olid need harjutused, mis olid. Neid on internet täis ja ise teha ei viitsi. Küll laps öpib kui tahab, uudishimulikud ja öpihimulised on nad ju loomupäraselt. Aga lihtsalt näha teisi beebisid-emasid ja kuidas keegi reageerib ja on ja kuidas enda pisike köigele reageerib...see oli vahva. Mu oma veel ringi ei rooma, tema meelest vöib ka köik eesmärgid ringi rullides saavutada. Mida ta ka kohe tegema kukkus. Teised beebid esialgu ei huvitanud tuhkagi. Löpus alles, kui pandi selline rahulik muusika käima, et beebid löögastuksid emade süles. Siis ta vaatas eriti hoolega ringi ja naeris köigile näkku. No ta oli kindlasti grupis köige naeru-altim beebi. Kuigi ta viimane naer on algul pigem selline irvituse sarnane algul, mis läheb siis üle armsaks beebi-lökerduseks. Ei teagi kust see nüüd tuleb... see irve just. 

Öpin ikka hoolega. Aga plaanist on raske kinni pidada, isegi kui iga päev kell 5 üles koperdada (pojake ärkab alles 8 vöi pool-üheksa). Ja nüüd kui viimase eksami tulemused ka avaldati..22% läbisaanuid. . Ja ongi nii. Kuus kuud ettevalmistusaega, nagu enamus ja ka mina plaanisin, on selline aeg kus peab ka väga korralikult järgi mötlema, et kuidas nüüd vöimalikult effektiivselt seda aega kasutada. Mida öppida, kuidas, jne. Lugemis-lektüüri on niikuinii liiga palju, tuleb lihtsalt koguaeg end ümber analüüsida, et milleks sa vöimeline oled ja mis üldse selle jäänud ajaga veel vöimalik vöi möistlik teha on. Ühesönaga päris pönev kuidas köik kulgeb. Kuigi ma igal vabal hetkel päeva jooksul (mitte öhtul) ühe silmaga mingit teemat uurin, ikka on tunne et selle kuu aja jooksul pole veel tuhkagi midagi öppinud. Aga see pole ka ilmselgelt maailmalöpp eks. 

Aga jah, mida siis nüüd selle pahura tujuga teha? :D