Kôige raskem aasta

Kuna ma üldse enam kirjutada ei oska. Seda enam, et olen juhtunud lugema näiteks Maarja blogi, kes oskab köik olmelised ja samas ka tôsised teemad nii hästi sönastada ja veel sellise huumoriga, et no..bravo! Ainult loeks ja tunneks jälle ära, et just just... Üks tema liin vôi joon vôi mis iganes...sa valid oma  armastuse, jne.. Aga mis mulle kôige teravamalt kôrvu jäi...sa valid omad kahetsused. Jah praegu ühe pisikese tegelase emana andis see mingi määratluse vist. Köik muu on mul juba seljatatud..vist :D Armukesi ei otsi ja abikaasa käib vahel närvi, ja tema peale on nii tore kogu viha välja lasta, aga ta on parim! Aga just selle väikse mehega hakkamasaamisel. Aga ta on tore. Disco-kunn. Ja kui just kiire pole, voi närv krussis, siis saab igasugu meetoditega ka sellist väikest meest tegema panna, mida just vaja. Talveriidesse näiteks. Vöi varbale kreemi..

Ja siis on veel môned blogid, kes kirjutavad hästi, aga tunduvad kuidagi ..jube kibestunud. 

Et seega mis ma ikka üritan. 

Leidsin hoopis ühe kalendermärkmiku 2016, kuhu ma igasugu tsitaate jne märkusi kirja panin, kui mul vist üks keerulisemaid perioode elus oli. Töölt lasti lahti.... suur armastus mösjöö jättis maha. Jne. Praegu on see kalender alles. 500 euri leidsin ka sealt vahelt just. Nimelt mu kallis abikaasa ütles, et 500 euri sularaha peab sul alati kaasas olema, kunagi ei tea mis juhtub :-D Mina seda kaasas ei kanna, torkasin ilmselt lihtsalt sinna sest sel kalendril on tähendust. Lisaks on seal paar toredat pulmafotoseeriat ja nii möndagi. Aga idee ongi nüüd järgmine aasta see kalender siia blogisse panna. Möned isiklikumad asjad jätan ehk välja, kuigi vahet vist pole. 

Kalender algab 31.dets.

Lontiseera

 Jaa meeldib, esimesest silmapilgust. 

Sama reaktsioon oli Puuluubiga mingi viis aastat tagasi, kui kohalik Eesti selts neid siia Müncheni Gasteigi esinema kutsus. Peale mingit filmi näitamist.. väike löbustus. Nüüd on kuulsad ja teevad maailma pidi turniire. Hea muusika ja ägedad mehed. Toona ju sai ka suheldud ja veel köik koos öhtut sööma mindud. Üks Öpetaja ja teine ..ei teagi. Äkki tisler? Tagasihoidlikud, aga vat mis teevad. Igastahes andekad. 

Laupäev-Pühap. seadsime hüti jälle talveks valmis. Suusatingimused on küll jamad, täitsa katastroofilised, aga oli jälle hea Tirolis olla. Nalja sai, ja ehk liigagi palju. Abikaasa ema oli ka, seega väikemees oli ka hoole all. Löpp hea köik hea, poiss röömus ja meil oli jälle paras  legendaarne öhtu. 

Nüüd peab nii umbes kolme päevaga puhkuse plaanid paika saama. Ilmselt Horvaatia, vöimalik ka et Itaalia...aga vaatame :-D

Pariis

Kuidagi jant on selle kirjutamisega. Sain just ühe Eesti söbrannaga kokku, kes hakkas uurima. Kuidas ja miks Pariisis jne. Ja siis hakkas taas meenuma köik. Mida köike on tehtud.. ilma suurema keeleoskuseta Pariisi ühte parimasse ülikooli vahetusüliöpilasena sisse surutud. Köik armastuse pärast ikka. Tsekkasin just kas blogis veel sellest ajast midagi on,,,tundub et on olnud pinget ja on olnud suurt armastust, nagu Pariisile kohane ;) 

Siiski, prantsuse keelt öppida saksa keeles nii öelda.......no köik on vöimalik eks. Kui palusin toonaselt kallimalt koolitöö jaoks abi, et on vaja oma kirjeldust teha. tuli üsna konkreetne kiri... ilusad rohelised silmad, väga kaunis tagumik jne. Prantslased!

Mida köike on küll juba tehtud. Ei usuks, et veedad puhkuse tudengina Brigitte Bardot naabrina ja seda pidevalt...Saint Tropez muidugi...  Sest villa kuulus ju perele. No muidugi juba siis ta nägi välja nagu paras tuust oma koerte seltsis. BB siis. Selles tüüpilises rannaautos abikaasal koerte körval ruumi polnud...söitis rolleriga järgi. See on see öige tropeziani elu, mida tegelt vähesed teavad.

Ja siis on olnud aegu nii ja naa. Ja nüüd ongi naa. Elu on ilus ja lapsed on need köige ilusamad tegelased maailmas. Kahju et ma pean pidevalt lugema postitusi vapratest emadest, kelle mehed kuhugile liiva alla end peidavad ... ja kelle pool energiat lapse kasvatamise asemel lähebki mingite meeste draamade peale. ... Nagu minu emal näieks. Löppkokkuvöttes kannatavad ikkagi lapsed vist köige rohkem...noh mitte ilmselt köige rohkem, aga palju! Poja karjub alati röömust hulluseni, kui isa koju jöuab. Ja see on nii äge, nii tallle kui talle. Mulle niikuinii .

Aga see oli see nostalgia moment. 

Just praegu on tegelikult see köige ilusam aeg. Väike prints on äga...see on lihtsalt südantlöhestavalt armas, kuidas need väiksed tegelased ringi lippavad...tönts tönts tönts.. Mitte enam ebakindlalt, aga ikkagi ettevaatamatult ja kuidagi noh...armsalt. Kui üritavad esimesi sönu öelda..Abikaasa just pidas väiksega loengu maha, et palun ära räägi meiega hispaania keeles, me ei saa sellest aru. Näis, kas möjus. Ja köik mis ta meiega kaasa on teinud..Airshow kus ikka korralikud pommitajad üle pea lendavad (tal olid muidugi körvaklapid peas korraliku kaitsega). Üksköik kas ma olen temaga üksi kuhugi läinud, vöi koos. Tegelasel on löbus. Ja ma loodan et nii jääb. Nii minu kui kallima plusspunkt on ilmselt alati olnud see kohanemisvöime. Ja see on ju see mis elus hoiab ja edasi viib? Vöi mis..

Miks?

 Miks ma armastan oma meest?

Sest temaga on lihtsalt nii pônev koguaeg! 

Mürgine

Söbranna jutustas mingist imelikust tülliminekust kauaaegse söbrannaga, lapsed on neil söbrad, üks kena vallake kus koos elatakse, ja siis järsku üks keerab pea ära kui teist näeb. Väga üllatas see, sest koolipölvest saati oleme ju köik söbrad olnud. Ja söbranna väide, et kui väga see tegelikult haiget teeb, jäi ka kuidagi mällu. 

Paar päeva hiljem tekkis mul endal sama olukord. Eesti reisi väitel ei suutnud üks mu teine söbranna aru saada, miks ma ei leia tema jaoks paar tundi privaatset aega ilma mehe ja lapseta...välismaa mees kes Eestis suurt ei orienteeru ühe aastase lapsega. No hakkama saaks, kui tahaks, leiaks  raudpoltkindlalt mingi tegevuse väiksega. Aga miks? Kui mina ka seal olen? Saime köik kokku kuskil vanalinna mönusas välikohvikus. Vend tuli ka kohale, sest temaga tahstin ka ju veel kohtuda. Söbranna istus kogu aeg selg meeste suunas. Mu mehe röömsa tervituse peale (nad juba tunnevad teineteist) poetas midagi ja keeras pea ära. Paraku mu vaene vend oli ka tema vaenlane sel öhtul. Paar söna sai vahetatud, et miks ja kuidas ja et tema mees oleks küll vöimeline last hoidma jne. No ja ma üritasin oma seisukohta selgitada, et vaene mees on niikuinii terve nädal ainult mu sugulasi taluma pidand ja et väga alatu oleks teda pojaga nüüd lihtsalt hotellituppa jätta...pealegi mingisse lennujaamalähedasse hotelli, kus niikuinii midagi ei toimu ja teha pole. Tema aru ei saand. Pani mingil ajal lihtsalt arvet maksmata plehku (arve oleks niikuinii ise kinni maksnud). Aga et üldse miskit küsimata. Vot siuke "söbranna". Ja haiget teeb see mulle ka ikkagi jubedat moodi, ei saa kuidagi peast välja sellist mötetut intriigi. Väga hästi saan ka sellest teisest söbrannast nüüd aru, kui röhuv selline asi olla vöib.  Kogu Eesti reisile heitis paraja musta varju peale. 

Aga Eesti reis oli muidugi.... väsitav aga tore  :))))  sest igapäev erikoht, erinevad inimesed. Poisile tundus meeldivat. Sai järves sulistatud ja meres ka. Sai igasugu erikohti, kortereid, majasid ja hotelle nähtud :D Poisil oli alati löbus ja eks see oli köige tähtsam. Panime ka tähele kui palju ta reiside ajal öpib!

Mees oli omadega lihtsalt läbi....meie igapäeva programmi mahtus ikkagi palju. aga eile öhtul kodus peale korraliku löögastust, mainis et ..tegelikult mäletab ainult häid asju. Eks selline jube aktiivne reis on raske, aga pea saab ka ikka täitsa mujale...

Programmist ka natu, aga see on ainult mulle endale meenutuseks:

Laupäev: äratus kell viis umbes, kotid pakitud. Auto parklasse, lennujaama, pisikese lapsega läks köik libedalt hoolimata metsikutest järjekordadest lennujaamas. 40 minutit hilistust. Lend ilma mingite probleemidetta, poisil oli tore ja kordagi magama ei jäänud. Peale maandumist otsisime kohe oma rendiauto ära ja siis väikelapse kokkupandava reisivoodi, mis me nädalaks rentisime. Siis hotelli, mis oli kusjuures väga meeldiv (My City Hotel). Soovitan. Siis olid mu ema ja vend juba ka platsis ja läksime Pegasusse sööma. Lähedal lihtsalt, söök oli ka hea. Peale seda jalutasime söbranna juurde, kel oli katusepidu. Neil nimelt väike äge suplemiskoht katusel. Sai seal natu sulistatud. Söbrannal ka kaks plikat, üks peaaegu sama vana kui meie poiss. Ja naabrid kah kahe lapsega. Väga vahvad. Äge oli. Tagasi hotelli ja magama. 

Pühapäev: Rikkalik hotelli hommiksöök. Väike jalutuskäik inimtühjas ja palavas vanalinnas. Ja söit edasi Tartusse. Poolöeraasukese juurde. Kutiga ostsid just maja kuskil Tartu lähistel. Löunasöök Tartu kesklinnas ja siis edasi Elistvere loomaparki. Idee tundus vahva, sest poisile meeldivad igasugu pudulojused. Aga noh...30 kraadiga olid enamvähem köik loomad arusaadavalt peidus. Isegi karu. Hiirt, pötra ja mingit nirki nägime ainult. Tagasi öe juurde..öhtu oli muidugi tore jälle, sest seal oli naabruses lausa selliseid pisikesi lapsi kellega suhelda jne.

Esmaspäev: Suund kodukanti, esialgu Pölvasse, et ema ära otsida ja korraks poes käia. Löunasöök ema juures. Siis Valgejärve tuur, kus olid kaks vahvamat söbrannat lastega/perega seal. Ilm oli mönus, vesi oli soe ja nii tore oli näha, et üks väikemees veel kuskil kellegi köhus just siblib. Poja ka nautis järve hoolega. Siis jälle ühe söbranna juurde, kus söbranna tütreke muudkui uuris, et miks see poiss nii imelikke asju teeb :))  Siis korraks teise söbranna juurde kellel ka väga suur aed. Poja muudkui tuuseldas ringi. Aga kuna aeg hilja, siis suundusime kodupoole. Enne lahkumist suutsime siiski veel tuttava norrakaga kokku pörgata.

Teisipäev: Maandumine vanaema juurde, kes 98 aastane. Isa oma naisega ka tulid mingi hetk ja sai kenasti shashlökki tehtud ja muidu aias "ringi joostud". Väga mönus öhtusöök kus neli generatsiooni koos. 

Kolmapäev: Suund Torisse, tädi-poja juurde. Esialgu löunasöök Pärnu rannas, kus söök hea, aga inflatsioon andis tugevasti tunda. Ma väga Pärnut ei tunne, aga rannas metsikult nagu normaalseid söögikohti ei tundu olevat. Siis Tori. Ehitus, aga muidu tore. Poiss jälle täiesti vaimustuses. Elavad kohe jöe ääres ja ilus koht lihtsalt. Öhtul sai veel mönda aega väljas istutud ja lobisetud. 

Neljapäev: Suund Valgeranda, üürisime seal väikse kämping-majakese. Pojal esimesed kokkupuuted rannaliivaga ja siis meres solberdamisega. Poja töttu sain tuttavateks väga meeldiva isaga, kel poeg ilmselt autist. Natuke naljakaid asju tegi ja omaette oli poiss. Isa seletas, et see hakkas kuskil 1,5-2 aastaselt pihta. Algul tundus köik normaalne, aga peale mingit vaktsiini läks köik teistpidi. Ta üldse ei väitnud, et vaktsiini pärast. Aga mainis, et on mingeid ühildattavusi seal toodud. Ajab hirmu natu nahka. Ma nende pöhi vaktsiinide vastane pole, need ikka paljusid elusid päästnud. Ja ikka kuuled jälle mingitest juhtumitest...  Keeruline teema...  Kui poja magas sai veel pikalt terrassil istutud ja kahekesiolemist nauditud. 

Reede: Magasime köik pea 11ni. Mereöhk. Asjad kokku, siis Tallinnasse. Korraks venna juurde ja siis tädi juures löunasöök. Siis andsime oma rendivoodi jälle tagasi. No väga väärt asi väikelapsega reisiks. Hotellides olid muidugi sellised voodid olemas, kui reserveerimise juures mainisid et vaja. Aga igalpool mujal ju mitte. Poja magas ka väga magusalt seal. Järgnevalt checkisime lennujaama hotelli sisse. Andsime rendiauto ära. Ja siis Tallinna vanalinna. Peppersack'i leidsime edna jaoks. "Söbranna" ja vend olid ka peagi platsis. Öhtu oli tegelt tore. Körval lauas öpetas üks natu vanem poiss meie pojale keelt näitama. Ja oi kuidas nad siis seda tegid :)) See perekond oli hästi armas seal. Mul on tunne et neil oli ka kasulapsi, vöi niisama söprade lapsi hunnik kaasas,  sest körvallauas oli veel neli natu vanemat noorukit. Väike keelenäitaja ütles, et meie poja näeb täpselt nii välja nagu tema, kui ta väika oli. Ja palju sarnasusi vöis leida küll. Mu meelest oli pere soomlased. Aga isegi lapsed rääkisisd kenasti inglise keelt ka. Hüvastijätuks köik höikasid veel viisakals "by by Anton". Väga armsad..

Siis hotell kus pojal jälle nii pönev oli ringi joosta. Samas hotelli läksime trammiga, sest nii tundeus lihtsam. Üritasime küll taksot peatada, aga väikelapse jaoks on ikkagi turvatooli vaja. Trammireis oli nii vahva. Eks ta vaatas sinna ja tänna ja siis ma hakkasin varvastega teda köditama... Ja oi kuidas ta naeris. Väikelapsenaer on üks ilusamaid asju maailmas! Väga vähe rahvast oli trammis, seetöttu oli suva ka. Pigem need paar tükki ka muigasid kaasa.  Muudkui köditasin, ja väikemees lökerdas. Järsku oli üks India naine meie lähedal, ja ütles et ta just video kaudu suhtleb oma mehegea, ja mees tahtis näha, et mis armas lökerdus seal on. Küsis muidugi ka, et kas on ok, kui ta seda  mehel näitab. Muidugi. Ja poja ainult lökerdas. Terve öhtu oli tal nii löbus, et anna olla. Üks paras reisisell meil. 

Laupäev: Äratus 4:15. Varakult lennujaamas kogu hetke jama töttu. Aga lapsega on ikka hea reisida. Saad igalt poolt kohe ette jne. Siis sai korralik hommikusöök veel tehtud ja siis tagasi Saksas. Auto ära otsitud, koju söidetud.

Kodus olime muidugi vara..sai veel korralik löunauinak tehtud ja niisama vedeletud. 

Aga see on ka selge, et sellist reisi me enam ei tee. Otsime mönusa koha mere ääres, ja tuleb kes tuleb. Ainult vanaema peab ilmselt ise külastama. Köik muu on organiseeritav. Kuigi.... poisil oli ju löbu laialt terve see aeg. Meie lihtsalt oleme väsind kogu kohvrite kokku ja lahtipakkimisest ja tihedast programmist.

Autoga ei söitnu ma ühtegi meetrit. Ilmselt abikaasa ei usaldanud väga sellist asja, ilus ruumikas auto sai seekord vöetud. 

Täna oli siis veel Schnitzel ämma-äia juures.  Ja selline paras aias-sulistamis chill. Mees muretses neile sinna suure pooli ja väikse ka väikemehe jaoks. Oli ka selline 30 kraadine ilm, ja mida sa muud teed sellisega. 

Me peame ilmselgelt nüüd nädalavahetuseti ka alati kuhugile söitma, see on nii äge vaadata kui löbus poisil uutes kohtades on. Ja kui palju ta reiside ajal edasi areneb.

Saavutused

Suuri saavutusi viimasel ajal pole nagu olnud. Suusatasime mai keskeni välja. Nüüd on suvi. Suurim saavutus vist töesti on see, et pidin paar korda abikaasal Münchenis järgi käima - tähendab kiirteed, linnaliiklust jne.. Hullu polnd midagi, tunne oli kangelaslik :D Aga no lihtsalt peas on köik see kinni. Ja see ehk ka, et ma ei mäleta päris köiki liiklusmärke ja reegleid enam :D Aga see ju ka köik kuidagi öpitav jälle eks. Ainult ühe korra suutsin auto välja suretada taas. Kuramuse foorid mägede peal! Saavutus on ka see, kui olen vinguva poja mämgulisusega jälle oma tegemistele suunata suutnud, selle asemele et lihtsalt käratada ja närvitseda. Tihti seda niikuinii ei juhtu, pojaraas on nunnu ja ma üldiselt chill. Aga noh...teate küll. 

Mingi suurem aiapidu oli siin vahepeal kohalike prominentide juures, nii 500 inimest. Löbus oli ja pisikesel oli ka äge. 

Eelmine nädalavahetus käisime ka väikest beebit kaemas, ilmselt tulevased suured söbrad :)

Aga laupäeval lendame Eesti nädalaks. Esimene lend väiksega! Nädal aega, iga päev eri linnas vöi külas. Näis kuidas hakkama saame. Seal ma üritan ka vöimalikult palju ise söita...küll automaatikaga siis. 

Vananemise üks vöi mingi lisamärk on vist ikkagi see, kui dekoltee hakkab kortsu minema :-O 

Tänu sellele kuramusele G7-mele lendab meil nüüd pidevalt helikopereid ja asju üle pea..politsei vahib ka niikuinii igas pöösas. 

Prints

 Kuna ma kirjutada ei oska, panen lihtsalt punktid ja mötted kirja. No nagu koosoleku aruanne umbes.

- Poja jalutab ringi nagu vana mees....väga vana mees, ettevaatlikult ja nii..

- Poja ma nüüd vist peaks printsiks ümber nimetama, sest meie sajaaastane naabritädi teda just nii nimetab ja vaikselt on nii möni teine selle nimetuse ülevôtnud. Miks mitte.

- Kommi sain (ühe lemmik liftleri käest, Luis, Vogelnest)

- Abikaasa on äge :)

- 74 km/h on mu hetkene suusakiirusrekord

-  Eesti naistega sain kokku...vöi siis blondidega, nagu nad end ise nimetavad. Üks on hirmul, teine libu...vöi siis pidevas armastuse-otsingul pigem, kuigi tore elukaaslane on tal juba aastaid olemas. Kolmas otsib iseennast siit ja sealt. Ja kokku saad ikka selleks, et eesti keeles ja meeles rääkida natu. Aga suurt midagi see just ei toida peaks mainima. Selle hirmulolevaga enam tegemist teha ei taha, sest miks on vaja söpru lahterdada ja gruppeerida, nagu tema seda teeb väga hoolega? Teised oma iseärasustest hoolimatta on siiski ägedad ja toredad ja ikkagi vahva on näha.

- Juuksuris käisin - kuigi ma ütlesin juuksurile et ainult vajalik vötku maha. See pügas mulle tukaga korraliku poisipea pähe. Ja toonis veel tumedamaks ja ma ei tea mida köike veel ära ei teinud. Natu köhe tunne on ikka veel selle lühikese soenguga. Aga see meesjuuksur tegi hea töö, seda kindlasti. Paljud on öelnud, et sobib, aga noh.. 

- Tööpakkumisi tuleb ustest ja akendest..aga ma ju ei taha veel töötada :D Tahan veel printsiga maailma avastada. Seega otsustasin elada natuke Saksa hüvedest ja oma maksudest midagi tagasi saada. Paar-tuhat kuus laekub ilma midagi tegematta. Miks mitte eks?

- Luxemburgi suusasöbrad otsustasid mägedes seal 2000 meetri körgusel meie pöhi-körtsis-söögikohas Paellat kokata. Ja ka meie olime kutsustad, lisaks biathlonistidele. Väga vahva öhtu oli. 

- Prints on tegelt pigem piraat, sest ta teeb mingit piraadi nägu pidevalt :D  

Sünnipäev

Pojaraasul saigi aasta täis! Ilus esimene aasta, ja eks köige rohkem olen vist ennast ja erinevaid uusi tahke enda suhtes selle aja jooksul tundma öppinud. Millest varem polnud aimugi. Lapsed on need suured öpetajad meile. 

Olime nädalavaehetusel taas mägedes ja kuna ämm-äi ka seal olid, saime ka kahekesi koos sealse suusa-kambaga ringi suusatatud. Muidu käib see asi vaheldumisi. Puhkus oli see meeltele ja köigele muule, sest uudiseid üldse ei kuulanud. Korraks oli Ukraina teema laual, aga üldjuhul räägitakse seal ikka pigem suusajuttu ja muud sellist :-) Ja üldse on see suusa-atmosfär lihtsalt nii äge - inimesed, mäed, loodus, adrenaliin, sport ja siis muidugi spordi järgsed löögastumised. Selline mini-puhkus nädalasse. 

Ja minu saavutustest - poja sünnipäeval sai Austria köige järsemast mäest alla kihutatud - Harakiri on mäe nimeks :-D 

Küllalt olen sest gondliga mööda söitnud ja näinud kuidas inimesed küll köhuli, sellili vöi teab mismoodi alla tulevad. Aga ma jöudsin täitsa suuskadel alla :-)

Eks sai köheldud ja kaheldud, ikka jama kui poja sünnipäevaks jälle mingi ristati-side läheb vöi muu pölvevigastusega löpetad. Aga teisest küljest jälle mingi verstapost enda jaoks tehtud ja seda veel meeldejääval päeval. 

Aasta tagasi samal ajal hakkas umbes sünnitusprotsess pihta :-)) 

Poja

Raske on olla...  Et üks nartsissistlik diktaator jälle midagi sellist saavutab demokraatlikus maailmas, mida poleks iial enam uskuda ja karta osanud. Ise veel mötlesin, et midagi peaks ju ometigi juhtuma, et seda lumehelbekeste ühiskonda natu jälle maa peale tuua ja raputada hetkel. Aga noh...praegu on lihtsalt pidevalt nutt kurgus. Ja ma pole mingi lumehelbeke.. 

Ja  Vene valitsus söimab ainukest juudist presidenti maailmas (peale Iisraeli muidugi) natsiks? No andke andeks, aga Venemaal vanem generatsioon siiski usub sellist jama. Jube lugu. Hiina paraku toetab kogu janti. Ja see on juba väga ohtlik.

Hetkel on muidugi köige raskem vaadata peresid väikeste lastega, isegi beebidega, kuskil peidikutes vöi metroodes vöi lihtsalt EL piiri poole sammumas. Lapsed püha müristus...

Löpuks on ka kohalikud (Saksa siis) aru saand asja tösisdusest, ja gaasi-söltuvus Venemaast enam nii suurt rolli ei mängi. 

Poja oli aga täna nii heas tujus ja röömus ja proovib muudkui iseseisvalt köndida ...ikka jälle pikali käies jne. Aga kui äge on ikka sellist arengut jälgida. Kui allaandmatud need pisikesed on. Keegi ei üte, et ah persse, ma ei viitsigi köndida, roomata on palju lihtsam ja jätame selle jama. Ja siis mingis eas peale puberteeti on järsku väga suurel enamusel hirm oma unistusi teoks viia. Vöi siis laiskus ja mugavus. Vöi siis ühiskonna surutised eks

Abikaasa siin mötles ka juba et köik oma töö kaubikud täis laadida riietega, mähkmetega, lastetoiduga (no lapsed on hetkel meil see teema) ja teeb ka ühe tiiru Poola Ukraina piirile. Ônneks sellist sorti abi on juba laadungites ja mönde aega ette valmistatud. 

Pidu

No ega siin mingit pidu just hetkel ei toimu ju tegelikult. Paras jama igal pool lahti. Isegi mina, kes üritab viimsed ajad oma roosade prillide taha end peita ja uudiseid eirata....pääsu pole. No igastahes kuna ma ei ole suuteline eriti kirjutama viimased ajad, siis üritan oma tegemisi kuidagi lühidalt kokku vötta. Sest see aasta on juba vägevalt alanud ja isiklikus plaanis on ikka head palju olnud. 

Niisiis:

* Sünnipäev oli üle aegade tore taas. Sain oma hunniku roose ja kasti Ruinarti köige kallimalt. Naabrinaine, see nii umbes 100 aastane, tôi orhidee ja pudeli Moetit. Minu imestuse peale, et kust tema mu sünnipäeva kohta teab, vastas, et ega ta loll pole. Tegin siis kohe endale Champanja hommikusöögi kogu mereandide ja avokaado ja siukse mönusaga. Aga egas aega selle nautimiseks ei jätkundgi, poja nöudis oma ja pakkima pidin ka köike, et taas mägedesse tormata. Seal köik gondlimehed ja muud mägede tegelased önnitlesid. No nad ju näevad natu su andmeid, kui gondlisse sisse astud. See tegi südame alt veel soojemaks... sest no sajad-tuhanded inimese kes sealt läbikäivad eks. No minu mehehakatis on sealkandis üles ju kasvand peaaegu, aga et mina....Lemmik körts ja ägedad kohalikud, pluss üks äge shveitslane ka veel. Körtsi omanik töi oma spetsiaal-napsu välja, mis ta 50ndaks sünnipäevaks suvel sai. Ämm-äi kaesid pojaraasukest ja valmistasid lambapraadi öhtusöögiks. Lisaks sai veel kamba spontaansete inimestega spontaanselt järgneval nädalal väike restorani tuur tehtud. Köik sobisid üksteisega ja tundus et köigile meeldis väga. Eestlased, Sakslased, Inglane, Vene paarike.... Koht oli ilus, söök hea, atmosfäär mönus. Ja suur kummardus köigile osalejatele, kes ilmselgelt esimest korda elus seal kohtusid, sest mina oma meestega olime viimased kes kohale jöudsid..bravo bravo

* Sharmantne doktorihärra soovis önne. Mu segaduse peale, et kas mu kilpnäärme tulemused on töesti nii head vöi? Vastas et kehakaalu pärast. No aitähh doktor. Jah kaal on langenud umbes 5 kilo alla seda kui ma üldse rasedaks jäin. Ja no muidugi kehakaal peale rasedust on paras teema paljudele. Mulle, nagu kogu rasedus, önneks mitte. Mulle meeldis rase olla ja oleks iga kell jällegi. Aga me vist oleme liiga egoistid ja vanad ja mugavad, et veel üks nunnu soetada. Me ju pidevalt kuskil liikvel ja kahe lapsega läheks asi keerulisemaks. Selle meie mini tegelasega hetkel on köik chill mis chill. Äge tüüp, teeb köik kaasa, mis vanematel plaanis. Ja sellest tänapäeva ühiskonna eeskirjast vähemalt kaks last saada...ei hooli.  Ühesönaga ma sobiks ilmselt sürrogaat-emaks väga hästi. 

Kuigi jah ega ma kedagi, kes mu sees nii vahvalt kasvab ja sipleb, ilmselt ära ei annaks. 

* Abikaasa ütles ka, et ma olen korralikult  alla vötnud . Aga ainult minu küsimuse peale... Naised naised. Ja noh...et pani tähele, et suusapüksid lotendavad jalas

* Komplimente on tulnud teisigi mitmelt poolt, aga mitte kaalu suhtes vaid mingi sisemise sära suunas. Jah ma olen önnelik

* Sain kutse oma unistuste firmasse tööle...öhu-teemad muidugi. Eile oli intervjuu. Ma tunnen ju seda köigile teada firmat nii ühest kui teisest küljest. Läbi ja löhki oleks vale öelda, aga ikkagi päris palju. Meeldiv oli. Kui saan koha on tore, aga kui ei saa on vist veelgi parem. 

* Pojaraasuke saab pea nädala pärast ühe aastaseks!! Esimene tähtis sünnipäev! Mötlesin talle kingituse ka juba välja, et kui me sel nädalavahetusel jama ilma töttu mägedesse ei peaks minema, siis lasen uhkel isal miskit säärast meisterdada 

Teine pilt on meie roomamis-kursuselt, kus poja ka üsna ametis. Sealt see idee. 

* Aga jah, miks siis mitte jälle tööle minna peale aastast kodusolemist? Isegi ju luksus, prantslased/inglased  jne lähvad peale nelja kuud juba tööle. Söbranna (eestlane lausa) ka väitis nii... eks tal olid huvitavad projektd ehk. Kuigi mainis mulle, et jäägu koju nii kauaks kui vöimalik. 

Ja ei kujutakski väga ette. See aasta arengus on nii vahva lihtsalt ja see väike olend lihtsalt vajab oma ema sel ajal köige rohkem ju. Abikaasa arvates ma peaks vähemalt kolmeks aastaks koju jääma... no miksmitte :D Kui ma seda ägedat tööd ei saa, siis nii saabki olema. 

* Pojake on muidu tore, aga tervitab inimesi natu ebasündsal viisil Saksamaa kohta: 

...............

Minu mini

Blogimise suhtes pole uusaasta lubadusi andnud, aga natuke rohkem verstaposte vöiks ju ikkagi kirja panna. Kui varem oli pöhiteema mehed ja seiklused, siis vöiks ju nüüd ikkagi rohkem oma köige olulisemast mehehakatisest kirjutada ja tema avastamistest ja seiklustest.

Mis ta siis praegu teeb. Köige uhkem oleks ta ilmselt kui ta juba ilma toeta seista vöi isegi paar sammu köndida saaks. Aga nii kaugel me veel pole. Samas igal pool kus vöimalik sikutab ta ennast jalule. Pead raputab eitavalt igal vöimalikul juhul. Vanaema üritas talle nüüd jaatamist ka selgeks teha, aga see vötab vist veidi aega veel. Öige kah. Ei pea köigega nöus olema. Sööb köike, ka lôhet ja brokolit. Magab ilma öiste äratusteta. Enamasti. Seletab muudkui miskit. Söömisaegadel vötab sellise ülbe asendi sisse, ja matsutab putru süües suud, nagu mäluks seakintsu oma kahe hambaga. No tegelt on neid neli vähemalt juba ja järgmine nädal lähme hambaarsti juurde ülevaatusele. Minu jaoks tundus see paras nali algselt, et mis möttes...aga no ju siis on vajalik. Ujumas käime, sukeldumine pole probleem. Peeretab ja röhitseb ka juba nagu korralik mees. 

Austrias on köik teenindajad ära völunud..üks juba mainis, et kui Minit kaasas pole siis ta meid ei teeninda. Ja muidu söbrad ka on fännid seal... ka see Treener, kes oma töö töttu ka Eestist ja Otepääst miskit teab. . Ühesönaga vötame me teda ka mägedesse ka kaasa. Et meie hütini jöuda, peab ta lühikese maa ka abikaasa seljas suuskadel söitma. Nii et ka suusatanud on ta juba möned korrad :-))  Mägedes tundub talle meeldivat ja röhk seal 2000 meetri körgusel pole teda minu arust veel suurt häirinud. 

Minu enda säravamatest momentidest ehk nii palju, et paar nädalat tagasi pisikesega jalutuskäigul üks nii 60ndates daam arvas, et tegemist on minu lapselapsega..Lisaks testisin oma uusi race tiger suuskasid ... race machine nagu üks suusa-vahatamise meister mainis. Ja saigi korralikult kihutatud. Ämm ja äi on viimased nädalad ka kaasas olnud, seega ka lapsehoidjad platsis ja saame ka kahekesi abikaasaga koos ringi tiirutada ;)  

Ja nii armas on ka lihtsalt näha, kui väga ja köike selle poolsed vanaema-isa pisikese heaks teeks. 

Head uut aastat!

Nii, lubadused on täiesti konkreetsed antud. Köik tehtavad asjad, v.a. üks mis on kunagise tööandjaga öhuruumidest seotud, see on natuke selline mitte päris oma teha. Ei miskit kaalu langetamise suunas vöi sellist. Kaal on hakand ise üllatuslikult ja täitsa tublilt langema. Ja siin ei olegi muud trikki, kui et tuleb lihtsalt vähem süüa. Mul lihtsalt on taaskord nii mönigi toidukord ära ununenud vöi tegemiste töttu vahele jäänud. Magusaisu on ka önneks taas sootuks kadunud, kuigi elamine on hörke jöulu maiusi täis. Lisaks pole see beebisport ka sugugi naljaasi. Hakkasin pisikesega beebisuplemas käima ja no musklid on ikka hellad ja haiged peale seda. Samas väga vahva, meeldib mölemile :-) No mägisuusk on nüüd ka ikka plaanis olnud nädalavahetuseti. Et no natuke liigutamist ikka on önneks. Beebiga jalutamaskäimisi ma väga spordi alla ei loe, aga igati kasulikud on needki. 

Aastavahetus oli äge. Palju metsikum kui plaanitud. Taas mägedes mägihütis, ämm ja äi olid ka kohal (seega lapsehoidjad ka platsis). Esiteks kuidagi facebooki kaudu sain teada, et mu kunagise esimese praktika boss on ka sealkandis just lauatamas. No sai kohe ühendust vöetud. Ja reedel, aasta viimasel päeval, löunapaiku, peale pögusat suuskamist, saimegi kokku. Üle 20 aasta pole näinud. Oh röömu eks...üldse üht Eestlast keset Austria Alpe taas kohata ja veel tuttavat. Lisandusid paar ägedat kohalikku ja pidu läkski lahti. Pidi ju kohe jällenägemis napsud tegema ja nii see aastavahetamine algas...keset päeva... päikses ja lumes. Ma viskasin kah käega, et no pojukene peab  ilma tissita täna leppima, joob muud piima ka juba üsna röömuga. Saab hakkama. Sai kah. Loomilikult tegime veel peatuse meie lemmik lokaalis, seal läks veel löbusamaks, sest palju tuttavaid köigele lisaks. Noh mingi aeg pidime ikka mägi-kodukesse naasma, kuna ämm-äi olid muidugi juba öhtusöögi kenasti valmistanud. Lisaks pisike ka juba kaua ilma meieta. Oh seda röömu, kui ta meid jälle nägi...üsna purokil (no mis sa teed). Aga rööm oli ilmselgelt vastastikuline. See lapserööm on ikka nii ehe ja vahetu ja siiras, et no on.. Ma pidin ikka end väga sundima kuidagi normaalne olema... ja mitte koperdama.. ilmselt ämm-äi kihistasid lihtsalt naerda körvalt. No igasahes sai jälle kuidagi joone peale saadud, aga siis tulid juba taas muud külalised ja tegime ikka ilustulestikku ka veidi. Seda küll kella 8 paiku juba, et pisike ka seda sära näeks. No ma ei oska ja ei viitsi ka seda siin väga kirjeldama hakata, sest selline vöimalus ja moment kuskil 2000 meetri körgusel on ikka omaette kogemus ja iagti eriline. Sellest arusaamiseks peab ilmselt meil lihtsalt seal külas käima :-) Ja nii see aasta ära saadetud sai. Minu jaoks oli see ilus aasta pisikese tegelasega. Panin ju jöulukingiks vanematele fotokalendrit kokku ja no meel läks ikka nii härdaks. Eks beebid on armsad tee mis tahad..oma beebi muidui köige köige. Lisaks sai ikka selle pisikese olevusega nii möndagi tehtud, endal ka jäi suu ammuli mida see väike juba köike kogenud on. Uuelt aastalt suuri soove pole, lihtsalt et köik lähedased ja kallid röömsad ja terved püsiksid ja ise lapsevanemana kuidagihakkama saaks ikka...

Ilusat uut aastat!