24. Veebruar 2016
Fake it until you make it
The number of ways to live in one lifetime is limitless. So why limit yourself?
You need a high pain threshold
No seda esimest ma olen kindlasti intuitiivselt jälginud. Kuigi hetkel seda pigem taunitakse, aga mis mul sellest :) See meie uus generatsioon ongi ju selline naiivse-poolne ja tundlik.
Kôrge valulävi ning paks nahk tuleb ka ilmselegelt alati kasuks.
Nende elude kohta, jah kôigil ongi ju need erinevad eluetapid, laps, noor, täiskasvanu, perekond jne. Igal etapil oled erinev inimene, erinevad sôbrad ümberringi, erinev keskkond ja arvamused. Ja iga hetk vôib millegi uuega alustada onju. Mina liigitaks omad etapid vist isegi sôpruskonna järgi:
1) Pôhikool (lasteaiani ei viitsi tagasi päris minna, kes seda aega enam mäletab). Siiamaani ühed parimad sôbrad sellest ajast
2) Gymnaasium
3) Tallinna Tehnikaülikool
4) Ülikool Saksas
5) Pariis
6) Praktikum Euroopa... (no ei teagi kuidas see eesti keeles oleks, aga European Aeronautics Defence & Space Agency). Vot see oli huvitav aeg, väga intensiivsed 6 kuud Müncheni külje all ja sôbrad siiamaani sellest ajast. Eks sai selles institutsioonis veel môndagi tehtud ja töötatud ja oli üks väga huvitav etapp päris kindlasti. Pôhjus, miks ma ka ilmselt selles linnas maandusin.
7) Järgmised korporatsioonid ja ringi tômblemised
8) Pere
Ei teagi, kas nüüd vanus vôi siis see pereelu stabiilsus, aga see on pannud igasugu asjadele tagasi môtlema/vaatama. Ei mitte, et nüüd igav oleks. Lapsed on paras väljakutse ikkagi ja ühe kasvava ja areneva pôngerja kôrval on ikka päris pônev kogu see eluolu. Aga eks peagi vaja taas uusi väljakutseid. Sel aastal hakkab ilmselt midagi toimuma ka, aga pakun, et pigem aasta lôpu poole. Varem ei raatsi :)
Aga muidu igapäeva elust - eile abikaasa viskas peale tööd korraks diivanile pikali ja poiss arvas, et vaja talle paar kaisu-looma ka seltsi tuua:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar