25. Veebruar 2016
Small steps can yield big results
Don't attempt to run before you can walk
Worrying is like paying a dept you don't owe
Asjad juhtuvad elus sinu jaoks, mitte sinu vastu
Fear is a choice
Jah praegu tahaks tegelikult joosta ja igasugu muud sporti teha ja liigutada jne. Suusatamisest rääkimatta. Poisi vähemalt vedasin laupäeval jälle väga lumesegasest mäest üles. Iga samm oli paras vôitlus. Jalg tundub täiesti normaalne olevat, aga vorm on lihtsalt nii metsas ja vôhma pole ollagi. Googeldasin ka, aga sellise vigastusega soovitatakse jooksma hakata alles 3-4 kuu pärast. Selleks ajaks on mul juba esimene op seljataga, ja ilmselt ei tohi järgmiseni ka väga metsikult sporti teha. Tunne on lihtsalt nii rasvas kuidagi, mingi vôimalus vaja leida. See üks eesti keelne lause üleval on ka huvitav tegelikult. Eks ma tegelikult olen ka üsna sellisel arvamusel, et üksköik mis jama juhtub, see on sulle mingi öpetus vöi teenäitaja vöi kes teab...oleks vöinud veel hullemini minna. Väike ohutuli.
Ja kuulasin ju paar päeva tagasi ka miskit TED talki jälle, kus naine rôhutas, et küsi "miks" küsimuse asemel pigem "mida". Et ei jääks heietama teema ümber, et miks just see asi juhtuma pidi blabla, pigem mida sa tahad, ja kuidas seda olukorda enda jaoks vôimalikult heaks teha. Selline proaktiivne suhtumine ja keda see enesehaletsus ikka kuhugile viinud on eks.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen