Täna tundsin end tôesti super-kangelas-emana. Tassisin oma pojaraasu, täiesti katkise pôlvega, punasest mäest üles..15 kilo seljas. Punane on järsk, kes ei tea. Ebakompetentsed suusatajad ka ümberringi. See oli kôige hullem. Isegi eesti keelt kuulsin. Lihtsalt tahtsin ka natu liigutada ja mehe ja norrakatega chillida. Ja et väikemees ka ikka värsket ôhku saab ja vaheldust. Pealekauba tassisin ta ka mäest alla jälle, mis pôlvele on tegelikult veel hullem koormus. Nüüd ta pôônab lôunauinakut.
Pilt pärineb eelmise aasta kevadest, ehk siis môni lisakilo on poisil ikkagi juures. Aga sama koht, hetkel muidugi lumisem.
Just saatis instagrami kutse üks Norra naine, kes vist Saksas üleskasvanud vôi nii. Keda sai kunagi kohatud, ja kes on mulle ääretult sümpaatne alati olnud. Toona oli tal ka mingi prantslasega südamevalu ja ehk see ühendas? Aga jube ilus, punaste juustega ja tark. Jurist. Sümpaatne lihtsalt. Lita on nimi :))) Oh neid vôôrkeelseid sônu küll. Nüüd töötab Mercedes juures ja tundub, et on vist ka abileus. Temaga kohtuks iga-aeg jälle.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen